VLISMINISTEERIUMI INFORMATSIOONIOSAKOND KAS MAAILMASDADEVAHELISE EESTI VLISLUURETEENISTUS?

Ivo Juurvee
Tnapeval on tavaks saanud, et igal riigil on vhemalt kolm luure ja/vi vastuluurega tegelevat eriteenistust: siseteenistus, mis tegeleb peamiselt vastuluurega ja hoolitseb, et keegi ei pseks kukutama maksvat phiseaduslikku riigikorda; vlisteenistus, mis jlgib poliitilisi ja muid suundumusi teistes riikides, ning sjaveluure, mis tegeleb vastuluurega sjaves ja on kursis vlisriikide sjaves toimuvaga (vt nt The Cambridge Encyclopedia. 1994: 568, 730). Kige sagedasemad krvalekalded sellest mudelist on olnud vlisluure liitmine siseriikliku julgeolekuteenistusega (omane endisele idablokile, nt KGB ja Stasi) vi sjaveluurega (omane sjavehuntadele ja tavaline enne Teist maailmasda). Eesti Vabariigis olid kahe maailmasja vahel kolmest teenistusest kaks kindlasti olemas ja neist on ka ht-teist kirjutatud (ldksitlustest vt Noormets 1999; Krikk 2002). Operatiivstaabis oli luurega tegelev jaoskond olemas juba 1918. aasta lpul, kujunes jrgmisel aastal osakonnaks ja kestis kuni 1940. aastani, kui likvideeriti Sjavgede Staabi II osakonna nime all. Ajutise Valitsuse mrusega 12. aprillist 1920. aastal loodi kaitsepolitratrkk ajakirjast Akadeemia 2007, nr 9, lk 18591877, nr 10 lk 20832118.

Vlisministeeriumi informatsiooniosakond

Ivo Juurvee

sei, mida hakati 1926. aastast nimetama poliitiliseks politseiks ja mis tegutses samuti 1940. aastani. Et vastata ksimusele, kuidas olid lood kolmanda ehk vlisluureteenistusega, tuleb see miste kigepealt mratleda. Seejrel vaatleme vlisministeeriumi informatsiooniosakonna tegevuse vastavust sellele mratlusele. 1935. aasta Eesti entsklopeedia peab luuret sjaliseks terminiks ja see on mratletud kui teadete kogumine vlisriikide, eriti vaenulikkude riikide kaitsejudude, rahvastiku, poliitilise ja majandusliku olukorra, maastiku jne. kohta; ta lesandeks on selgitada rahu ajal vimalikkude vastaste sjalist korrastust ja kavatsusi sja puhuks. Viimane lesanne oli mnevrra vananenud juba entsklopeedia ilmumisajaks ja peegeldab pigem enne Esimest maailmasda valitsenud seisukohta, mille jrgi luure peaeesmrk oligi teada saada vastase mobilisatsiooni kik ja sjaline vimsus prast selle lbiviimist. Sellest infost lhtusid vlispoliitiliste otsuste vastuvtmisel ka poliitikud. Maailmasja jrel, kui sdimine muutus ebapopulaarseks ja hakati keskenduma pigem sja vltimisele kui selle vitmisele, muutusid ka luure lesanded mitmekesisemaks. Sellest paradigmamuutusest annab samas entsklopeedias mrku jrgmine lause: Olenevalt luuramiskohast jaguneb luure v l i s- j a s i s e l u u r e k s. Alade jrgi esineb s j a l i n e, p o l i i t i l i n e, j a m a j a n d u s t s t u s l i k luure. Selle liigituse jrgi viks informatsiooniosakond olla poliitiline vlisluureteenistus. Milline viks olla vlisministeeriumi ja vlisluure omavaheline suhe? See on pris tihe. Eesti vlisministeeriumi kaks pealesannet, mis kehtivad ka teiste riikide puhul, pandi omal ajal lhidalt ja pris tabavalt kirja nii: diplomaatiline suhtlemine vlisriikidega ja Eesti Vabariigile huvi pakkuva informatsiooni hankimine (Eesti vlisteenistus. . . 2006: 9). Paraku ei ole riigile huvipakkuvat kogu informatsiooni vimalik ktte saada diplomaatiliste kanalite kaudu vi ajakirjandusest. Sellise info hankimine ongi vlisluure lesandeks. Seda ei phjusta sugugi haiglane uudishimu ega nuhkimiskirg selline teave on riigi juhtimiseks ja eriti vlispoliitiliste otsuste tegemiseks hdavajalik. Niteks oli Eesti Vabariigil algusaegadel vaja teada, millega tegelevad Nukogude Venemaal eesti enamlased ja Komintern, kas on kavas provokatsioone vi koguni sjakik jpm. Suurbritan2

nial oli vaja teada, mis Venemaal toimub, et teha ldse otsus nukogude re iimi tunnustamise vi mittetunnustamise kohta. z Oma mehi ei saadetud surmasuhu vi surma mitte luuramiskirest, vaid valitsus vajas informatsiooni ja avaldas luureteenistusele selle saamiseks survet. Nii memuaarides kui ka ajalooksitlustes ollakse luureandmete puudumise vi ebatpsuse puhul varmad luuret sdistama. (Niteks Eesti sjaveluure puhul vib theldada kahjurmu Ado Birgi afriga seoses tehtud vigade le ja tugevat kriitikat ametkonna t kohta 1930. aastate teisel poolel.) Luureteenistuste tegevus, eriti kui nad kasutavad diplomaatilist katet saatkondades, vib saadikule ja vlisministeeriumile kvasti peavalu valmistada. Teiseks hrumisi phjustada vivaks asjaoluks on vistlus diplomaatiliste ttajatega riigi juhtkonnale vajaliku info hankimisel. Kuigi saatkonna ja luureteenistuse eesmrgid vivad olla sarnased, tuleb oluliseks erinevuseks pidada seda, et erinevalt luurajatest ei tohiks diplomaadid hankida informatsiooni ebaseaduslikul teel. Enne vlisministeeriumi informatsiooniosakonna ksitlemist tuleb lhidalt vaadelda veel avalike allikate, nagu ajakirjandus, raamatud, ametlik statistika jms kasutamist luures (ingl. k open source intelligence). Ka juba tsiteeritud Eesti entsklopeedias on kirjas, et he, kuigi sugugi mitte kige thtsama vahendina kasutatakse luureks sise- ja vlisajakirjanduse ning kirjanduse uurimist. Kuivrd on see tegevus luure? Vastus sellele ksimusele on maitse asi. Kuigi suurem osa inimesi loeb mingil mral niteks lehti ja teeb loetust ka oma jreldused, ei ole ju selleprast tegu veel luurajatega. Siinkohal on oluline, kes meediaseirega tegeleb: kui seda teeb eraisik, ongi see pelgalt lehelugemine, kui aga asjaga tegeleb luureteenistus, mis eeldatavasti teeb seda tkk maad metoodilisemalt, siis on tegu open source intelligenceiga. Sellesarnaseid mnevrra paradoksaalseid juhtusid, kus tegevuse sisu sltub selle lbiviijast, on palju. Niteks kui ajaloolane soperdab valmis pildi, ei pruugi see veel olla kunst, kui seda teeb aga kunstnik. . . Seaduste piires lubatu suhtes on arusaamad ja seadused viimase 80 aasta jooksul oluliselt muutunud. Sjaprokurr kolonel Konstantin Lembit Trakmann on 1930. aastal kadettidele sjakriminaaligust petades salakuulamise kohta seletanud, et 3

Vlisministeeriumi informatsiooniosakond

Ivo Juurvee

salakuulaja peab vrriigile edasi andma salajasi teateid, ja lisanud: Salajasteks tuleb tunnustada ka andmete kogu, mis pikema aja jooksul ssteemiliselt on kogutud olgugi mitte salajastest allikatest (nit. ajakirjadest, paraadidel, manvritel, tegelaste knedest jne.) ja mis peale sstematiseerimist osutub thtsaks ja antud kujul salajaseks. Srane teadete kogumine, kui teated puutuvad riigi vlisesse julgeolekusse ja sndis vlisriigi huvides, osutub karistatavaks. Kuid karistatavus on piiratud teadetega, mis nimelt riigi vlisesse julgeolekusse vi sjajududesse puutuvad. See on maksev praegu ldise phimttena kigis riikides peale N. Venemaa, kus on ette nhtud veel vrdne stegu majanduseline spionaa . Viimane seisab andmete kogumises riiklikkude z majanduslikkude ettevtete kohta vlisriigi huvides vi vlisriigis asuvate isikute huvides (1930: 28). Prantsuse sdadevahelise sjaveluure Deuxi` me Bureau kohta e on kunagine luureohvitser kindral Henri Navarre vlja pakkunud, et avalikele allikatele tugines 8090% selle andmetest (Alexander 1994: 307); Briti ajaloolane Alan J. P. Taylor on samuti hinnanud avalike allikate osa luures 90%-le ja Sherman Kent (Luure Keskagentuuri (CIA) Ofce of National Estimatesi kunagine lem, keda on kutsutud ka luureanalsi isaks) on tnapevaste avatud hiskondade puhul pakkunud koguni 95% (Polmar, Allen 2004: 476). Need on siiski pigem pakkumised, sest seni on olnud letamatuks raskuseks ldtunnustatava metodoloogia vljattamine luureinfo suhtelise mahu hindamiseks lihtsalt themrkides seda ju hinnata ei saa. Sellegipoolest vib teha jrelduse, et avalike allikate thtsust ei tohi alahinnata ning kommunikatsioonivahendite arengu tttu, hiskondade avatumaks muutumisega ja seetttu ka teabe kergema kttesaadavusega on avalike allikate thtsus pigem tusnud. Teisest kljest ei tohi avalike allikate thtsust ka le hinnata: isegi kui nende osakaal lheneb 100%-le, ei peaks asutust, mis ammutab kogu info avalikest allikatest, nimetama luureteenistuseks. Seega on oluline vlja selgitada, kas informatsiooniosakond tegeles spionaa iga. z

Allpool vaadeldakse Eesti vlisministeeriumi informatsiooniosakonna1 loomist ja arengut 20 aasta vltel. Phiallikaks on Eesti Riigiarhiivi (ERA) fond 957 (Vlisministeerium), kuivadele dokumentidele inimliku mtme lisamiseks on kasutatud ka vheseid teema kohta ilmunud mlestusi ning taustssteemi loomisel on abiks olnud varasemad monograaad. Artikli teemast lhtudes on thelepanu keskendatud informatsiooni hankimisele ja ksnes pgusalt mainitakse propagandatga seonduvat. Detailsemalt on ksitletud teabe kogumist Venemaa kohta, informatsiooniosakonna kureeritud pressiataeede tegevust selles vrdlemisi vaes nulikus riigis 1920. aastate alul ning kassi-hiire mngu sealsete julgeolekuorganitega. INFORMATSIOONIOSAKONNA LOOMINE Nagu mitmete teistegi institutsioonide puhul, on ka informatsiooniosakonna loomise ja tegevuse tpse algusaja kindlaksmramine keerukas ning mnevrra suhtelinegi. Kindlasti on osakonna loomine tihedalt seotud Eduard Laamani isikuga. See juristiharidusega endine Tallinna Teataja ja Tartu Pevalehe ajakirjanik oli olnud 1918. aasta veebruarist kuni detsembrini Eesti Ajutise Valitsuse sekretr, seejrel ajakirjandussekretr Eesti delegatsiooni juures Pariisi rahukonverentsil ja 1919. aasta septembrist kuni 1920. aasta aprillini pressiataee Eesti Londoni saats konna juures, prast mida saabus Tallinna vlisministeeriumi ksutusse (vt temast lhemalt: Meie vastus. . . 2003: 1539 1543). Laaman oli informatsiooniosakonna juhatajaks tema teenistuslehe jrgi 1. aprillist 1920, kuid vlisministeeriumi palgalehele samades kohustustes ilmub ta alles mais (Laamani teenistusleht. ERA 957-8-1777, l 1p) tenoliselt on mramine toimunud tagantjrele. Mai alul on vlisminister Ado Birk kasutanud snastust: Vlisministeeriumi juures neil pevil infor1 Struktuuriksus on kandnud erinevaid nimesid: 19201922 Informatsiooniosakond, 19231938 Informatsioonibroo ja 19381940 Informatsiooni- ja Pressibroo. Kindlast ajast rkides kasutan tol hetkel kehtinud nime, kui on juttu kogu vaadeldavast perioodist, siis nimetust informatsiooniosakond.

Vlisministeeriumi informatsiooniosakond

Ivo Juurvee

matsiooni osakond on asutatud. (Vlisminister kindralstaabi lemale, 4.05.20. ERA 957-1-9, l 36.) Tinglikult viks osakonna snnipevaks pidada 23. aprilli 1920, kui Birk kirjutas jrgmise ksu: Hr. Laamannile lesandeks plaaniga esineda a) informatsiooni korraldamise asjas ) siseriigis ja ) vlismaal ja b) eriti ajakirjade vlja andmise asjas ) Eesti- ja ) teistes keeltes. (ERA 957-1-9, l 22.) Toona 32-aastane Eduard Laaman asuski energiliselt seda pris laialivalguvalt snastatud lesannet titma. Miste informatsiooni korraldamise asi ei ole kindlasti heselt mistetav, kuid sellest vib vlja lugeda, nagu seda tegi Laaman vimalik, et ka lisatud suuliste juhtnride alusel , et hest kljest tuleb tegelda informatsiooni kogumisega, teisalt selle levitamise ehk propagandaga, vi tnapevast terminoloogiat kasutades, avalike suhetega. Need kaks laia tegevusvaldkonda saidki informatsiooniosakonna lesanneteks kuni 1940. aastani. Alul keskendus Laamani thelepanu propagandale. Oma esimese kava esitas ta vlisministrile 29. aprillil 1920 ja see on htlasi esimene dokument, mille Eduard Laaman allkirjastas kui informatsiooniosakonna juhataja. Selles leidis ta, et leldisrahvu[s]lise propaganda nii vlise kui sisemise jaoks oleks soovitav mitteametlik nukogu asutada, kuhu pidid kuuluma poliitikud, ajakirjanikud, kirjanikud, kunstnikud, sjamehed jt, kes nu ja juga seda td toetaks. Propagandavljaannetest pidas ta esmathtsaks Vabadussja albumit koos piltide, kaartide ja lhikeste selgitustega, lhikest Vabadussja ajalugu, lhikest poliitilist levaadet sndmustest Veebruarirevolutsioonist Tartu rahuni, mis viisid Eesti iseseisvumiseni, Vabadussja-alaste monograaate ja memuaaride ilmumise toetamist kuni tieliku Vabadussja ajaloo ilmumiseni (mille koostamine vib kll vtta aastaid) ja Eesti majanduslikku ksiraamatut (ERA 957-1-9, l 29). Viimase koostamiseks leidis ta olevat kindlasti vajaliku statistika keskasutuse loomise, selle asutamise vajadust informeerimise- ja propagandats rhutas ta ka eraldi mrgukirjas (Laaman vlisministrile, 30.04.20. ERA 957-1-9, l 30). Suur osa sellest kavast viidi ajapikku ka ellu. Mitteametlikku propagandanukogu teadaolevalt kll kokku ei kutsutud, kuid 1. mrtsil 1920 moodustati riigikantselei haldusalas Riigi Sta6

tistika Keskbroo (Valitsusasutiste. . . 1934: 10). Loomulikult oli selle loomise taga ka muid ja palju olulisemaid lesandeid kui riigi tutvustamine vlismaal, ning Laamani soovide osa keskbroo loomisel ei tasu le hinnata. Poliitiline levaade Eesti lahkumine Vene riigist. 19171920 (Tallinn: Varrak, 1920) ilmus juba samal aastal Laamani enda sulest, Jaan Sootsi kirjutatud lhilevaade Eesti Vabadussda 19181920 ilmus 1925. aastal haridusministeeriumi vljaandena, mahukam samanimeline Vabadussja Ajaloo Komitee uurimuse I osa 1937. aastal. Enne 1924. aasta 1. detsembri mssu phjalikumalt propaganda olukorda maailmas ja Eestis ksitlenud kolonelleitnant Hugo Eduard Kauler andis informatsiooniosakonna sellealase t kohta jrgmise hinnangu: Riiklised asutused, eriti vlisministeerium on vrdlemisi vhe teinud meie poliitilise ja majanduslise seisukorra tutvustamiseks vlismaades. On antud vlja mned broshrid ja raamatud, kuid ka need on kaunis puudulikult ja pealiskaudselt kokku seatud (1924: 71). Ministeerium ise hindas hiljem td positiivsemalt: Peale mitmekesise jooksva t on [poliitilise] osakonna korraldusel ja ainelisel toetusel vlja antud suur hulk Eesti elu kohta kivaid teoseid inglise, prantsuse, saksa, itaalia, vene, rootsi, taani jne. keeles, mis on mratud levitamiseks vlismaal (Valitsusasutiste. . . 1934: 283).

ISIKKOOSSEIS JA HALDUSLIKUD MBERKORRALDUSED Kahe esimese tegevusaasta jooksul piisas informatsiooniosakonna t organiseerimiseks vlisministri 23. aprilli 1920. aasta kskkirjast ja lesannete tpsemaks mratlemiseks ei olnud esialgu vajadust. See tekkis alles 1922. aastal, kui hakati koostama riigiasutuste, sh vlisministeeriumi kodukorda. Informatsiooniosakonna isikkooseis kasvas vga visalt. 1920. aasta mais ttas osakonna sekretrina lhikest aega William Tomingas. Oma mlestustes vidab ta ekslikult, et 1920. aasta oktoobris tekkis tal terav konikt vlisministriga ja et kui ta oli lahkumisavalduse kirjutanud, tehti pakkumine informatsiooniosakonda tle asuda, kuid huvi puudusel pidas ta paremaks minis7

Vlisministeeriumi informatsiooniosakond

Ivo Juurvee

teeriumist lahkuda. Arvestades, et ta viimane tpev oli 20. mai, siis vhemalt huvipuuduse osas ta mlu arvatavasti alt ei vedanud. Saada ministri erasekretrist sekretriks hte vast loodud osakonda oleks olnud tepoolest tuntav langus karjriredelil.2 Eduard Laaman ji osakonna ainsaks ttajaks kuni 1920. aasta augustini, kui sekretrina veti ametisse Albert Leopas. Leopas oli 31-aastane romaani-germaani keelte loloog, vitis end oskavat (peale eesti ja vene keele) soome, rootsi, prantsuse ja inglise keelt ning oli muu hulgas teeninud ka Venemaa telegraaagentuuri (ROSTA) ajalehtede osakonnas tlgina. Eestisse oli ta judnud samal kuul (Leopase teenistusleht. ERA 957-8-1796, l 1p3; Vlisministeeriumi koosseisu raamat 1920. ERA 957-6-120, l 30p, 32p). Septembri alul veti ametnikuna tle 32-aastane gmnaasiumiharidusega Marta Tulpe, kes tuli vlisministeeriumisse Sjave Korteri ja Ehituse Valitsusest (Tulpe teenistusleht. ERA 957-8-2009, l 3p4). Oktoobris veti ajutiseks inglise keele tlgiks Tallinna tehnikakooli haridusega ja 12 aastat Inglismaal elanud Ludvig Perno (Perno teenistusleht. ERA 957-8-1878; 19221924 oli ta ametnik Eesti saatkonnas Londonis). 1921. aastal osakonna suurenemine peatus. Ludvig Perno oli ametis juuni lpuni, 1. detsembrist lks Leopas ajutiseks ataeeks s Helsingisse, tema asemele tuli sekretri kohusetitjana tle petajana ja Tallinna Teatajas teatrikriitiku ning tlgina ttanud Meta Grnfeldt (Grnfeldti teenistusleht. ERA 957-8-1672, l 1p 2). 1922. aasta veebruarist tuli osakonda ametnik-tlgiks ajalehe Kaja ajakirjanik Hans Oidermann, hilisema nimega Ants Oidermaa, kes pidi olema sna tubli, sest 10. augustil nimetati ta osakonna juhataja abi kohusetitjaks tagasiulatuvalt alates tletulekust (Oidermaa teenistusleht. ERA 957-8-1866).
Mlestustes asetab ta ministeeriumist lahkumise ekslikult 1920. aasta oktoobri lppu (Tomingas 1992: 278279). 11. mail on Tomingas allkirjastanud ettekande Laamanile kui Informatsiooni osakonna sekretr (Eine Inglis tliste saatkonna auks Gukovski juures, 11.05.20. ERA 957-1-9, l 4447). Vlisministri erasekretrina oli Tomingas ametis 20. maist 1919 kuni 20. maini 1920 (Tominga teenistusleht. ERA 957-8-1994, l 1).
2

Osakonna lesandeid tutvustati esimest korda ametlikult vlisministeeriumist vljapoole 1922. aasta veebruaris. Need olid: 1) Vljamaa (Vene, Soome, Skandinaavia, Saksa, Inglise, Prantsuse, Poola j.n.e.) ajakirjanduse refereerimine Valitsuse, Saatkondade ja Eesti ajakirjanduse jaoks (viimastele Eta kaudu); 2) Sala informatsiooni kogumine Vlissaatkondadelt, Kindralstaabilt ja Kaitsepolitseilt ja selle toimetamine Valitsuse ja Vlissaatkondade tarbeteks. 3) Propaganda. Eestile thtsate snumete saatmine vljamaale (Eta, Reuteri, Havasi ja meie Vlissaatkondade kaudu); tarviliste artiklite mahutamine vljamaa ajakirjanduses; kirjanduse vljasaatmine ja laialilaotamine. Mrkus: Osakonna koosseis on: juhataja ja 2 ametnikku. (Piip Reichmannile, 20.02.22. ERA 957-6-162, l 3.) Oma osakonna ja selle ttajate tegevust pidi samal suvel kiirkorras kirjeldama ka Eduard Laaman (dokument, mille jaoks kirjeldust ksiti, pidi ministeeriumist vlja minema veel samal peval). Tema arusaam oma tst oli jrgmine: Inform. Osakond. lesanne: politilise ja majandus-politilise informatsioni kogumine pressest ja saatkondade kaudu ning selle edasiandmine huvitatud asutustele ja Eta kaudu pressele. Osakonna koosseis: 1) Juhataja (Ed. Laaman) t ldine juhatus, sala informatsion. 2) Juhataja abi (H. Oidermann) Vene, Inglis, Prantsus ja Saksa presse. 3) Sekretr (M. Grnfeldt) Skandinaavia ja Soome presse, tlked neis ja Ingliskeeles. 4) Kantseleiametnik (Tulpe) tlked Prantsus ja Saksa keelest, salapaberite kirjutamine masinal, ajalehtede arhiivi korraldamine. Hiljuti osakonna alla leviidud on veel: 1) Schifreerija (Saare) shifreerimine ja deschifreerimine, jooksev salaarhiiv. 2) Arhivaar (Metsis) ldine arhiiv. (Inform. Osakond, 31.07.22. ERA 957-6-162, l 66p.) 9

Vlisministeeriumi informatsiooniosakond

Ivo Juurvee

Tundub, et Eduard Laaman ngi oma osakonda suuremana, kui see tegelikult oli. Tenoliselt administratiivosakonnas on dokumendis kik alates Tulpest (tema krvale kirjutatud Kantseleis!) maha kriipsutatud. See annab htlasi aimu tollal valitsenud struktuurilisest segadusest ja sellest, et osakonna suurus oligi mnevrra suhteline, sest osa kantseleittajaid vis vormiliselt kuuluda administratiiv- vi poliitilise osakonna alla ning hiljem kasutati lisaks koosseisulistele ka vabapalgalisi ametnikke (tnapeva mistes koosseisuvliseid ehk lepingulisi). Thelepanu vrib, et salainformatsiooniga tegeles vaid Laaman ise, teised ainult jlgisid ajakirjandust. Sama aasta septembris kinnitatud vlisministeeriumi ajutises kodukorras oli osakonna struktuuri kohta kirjas: Informatsioon[i] osakonna lesandeks on tarvilikka teateid koguda ja laialilaotada vlispoliitilistes asjades. Tema jaguneb kahte jaoskonda; 1) informatsioon; 2) presse ja propaganda. he jaoskonna juhataja on osakonna juhataja abi, teise jaoskonna juhataja kohusi tidab sekretr (Vlisministeeriumi ajutine kodukord, 8.09.22. ERA 957-6-162, l 16). Klab uhkelt, iseasi kui otstarbekas on kolme ttajaga osakonna kahte jaoskonda jagamine. Nii piiratud arvu ttajate puhul peaks t jaotamine ka ilma selleta vimalik olema. Veelgi uhkemalt klas plaan, mida ei kinnitatud: Informatsioon-arhiivi osakonna lesandeks on tarvilisi teateid koguda ja laotada vlispoliitilistes asjades, korraldada Vlisministeeriumi arhiivi ja salakirja teenistust. Tema jaguneb kolme broosse: esimene salakirja teenistus ja informatsioon. teine presse ja propaganda. kolmas arhiiv. he broo juhatajaks on osakonna juhataja abi. teise broo juhataja kohuseid tidab sekretr ja kolmanda arhivaar. Esimese broo koosseisu kuulub eri salakirja ametnik. Osakonnal on tarviline arv ametnikka-kaastlisi (Seletuskiri, dateerimata. ERA 957-6-162, l 28.3 ). Selle kava teostumise ja vajaliku raha leidudes oleks informatsiooniosakonnast saanud oluline asutus nii vlisministeeriumis kui ka Eesti riigis ldse. Osakond oleks vallanud sellisel juhul kogu vlisministeeriumi ksutuses olevat infot,
Seletuskirjaga esitleti uue koosseisu kava, mis paraku on kaduma linud juba 1920. aastatel.
3

htlasi oleks sifreerimise kaudu selle kontrolli all olnud ka kogu saatkondadega toimuv kirjavahetus, lisaks veel aruanded kindralstaabist ja kaitsepolitseist. Nagu nitab laltsiteeritud, Laamani kirjutatud dokument, oldi 1922. aastal teel selliste plaanide teostumise poole, niteks oli alates 1. jaanuarist pandud Laamanile ka ministeeriumi peaarhivaari kohustused (Laamani teenistusleht. ERA 957-8-1777). Aasta lpuks vljattatud kodukorras ja koosseisus oli Eduard Laamani taotlustele kriips peale tmmatud. Osakonnast oli saanud ks kaubandus-poliitilise osakonna neljast broost. I n f o r m a t s i o n i b r o o lesandeks on: Politilisel alal ministeeriumi sidemed oma ja vljamaa ajakirjandusega, eriti ajakirjanduse informerimine ning jlgimine, vljaligete tegemine, korraldamine ja alahoidmine, kokkuvtete ja levaadete valmistamine ajakirjanduses avaldatud arvamistest, saatkondade ja konsulaatide informerimine valitsuse sammudest sisepoliitika alal, milledel thtsust vljamaa jaoks, lehtede tellimine. Majanduslisel alal vljamaa kaubanduse ja tstuse ning muu majanduselu kohta teadete kogumine Eesti saatkondade ja konsulatide kaudu ning nende edasitoimetamine Kaubandusministeriumile ja teistele vastavatele asutustele Eestis; Eesti saatkondade ja konsulatide informeerimine Eesti kaubanduse, tstuse, pllumajanduse, meresidu ja teiste majanduseluarude kohta (Vlisministeeriumi kodukord, dateerimata. ERA 957-6-162, l 193194). Uus koosseis hakkas kehtima 1. jaanuaril 1923. Kuigi osakond muutus brooks, silis selle mningane eriasend. Broojuhatajale jid endiselt osakonnajuhataja igused ja palk, tema abile broojuhataja igused ning palk.4 Muudeti ka teiste ametnike ametinimetusi. Meta Grnfeldt muutus korrespondent-tlgiks ja Marta Tulpe masinakirjutajaks kllap kajastasid need ametinimetused lesandeid paremini kui varasemad mittemidagitlevad nimed. Seega
Hierarhiliselt jagunes vlisministeeriumi koosseis jrgmiselt: osakonnajuhatajad (vrdsustatud saadikuga), broojuhatajad (vrdsustatud saatkonna nunikuga), I sekretrid ja II sekretrid. Informatsioonibroo juhataja oli osakonnajuhataja iguste ja palgaga, lisaks sellele kuulus brookoosseisu veel ks broojuhataja. Vt Vlisministeeriumi kodukord, dateerimata. ERA 957-6-489, l 56.
4

10

11

Vlisministeeriumi informatsiooniosakond

Ivo Juurvee

de facto ei muutunud struktuuriksuse jaoks eriti miski, de jure oli aga selle autoriteet oluliselt langenud. 1923. aasta jaanuari keskel komandeeriti broo juurde Moskva pressiataee kohalt naasnud Aleksander Pallo (tema sealsest tes gevusest tuleb juttu allpool), kes juba 23. veebruaril abiellus oma lemuse ja sbra Eduard Laamani e Salmega.5 Pallo oli prit Krimmist nagu Laamangi, aastail 19101914 ppinud Tartu likooli igusteaduskonnas, olnud tsaariarmee ohvitser Esimeses maailmasjas ja hiljem kindral Denikini vgedes LunaVenemaal (Pallo teenistusleht. ERA 957-8-1874, l 1p2). Mlestustes kohtab viiteid vlisministeeriumi ametnike teravatele omavahelistele suhetele. Kuigi informatsiooniosakonna ttajate ametialane ettevalmistus oli asjakohane (vhemalt nende enda esitatud andmete jrgi, sest keeruliste aegade tttu paljutki dokumentaalselt testada ei saanud), oli nhtavasti mnel neist puudujke iseloomus, mis takistasid meeskonnatd. Vimalik, et ka osakonna juhid ei suutnud ennast vajalikul mral kehtestada. he ametniku, tenoliselt Meta Grnfeldti kohta kirjutab Oskar pik oma mlestustes: Informatsiooniosakond kannatas ksvahe he keskealise vallalise ametniku terrori all. Juhtus mnikord, kui osakonnajuhataja Laaman vi tema abi Oidermann sellest daamist mdusid, viimane neile plgliku mats saatis. Seda matsi vis niisugune asi phjustada, et Laamanil oli seljas cut away ja harilik kaelaside, kuna temale alluv preili-terrorist leidis, et korrektselt riietatud hrra pidi cut away juures kandma valget butteryd.6 Hrrad olid selle daamiga psti hdas. Nad katsusid daami lhedusse ja tema silmade alla mitte sattuda, nad hiilisid oma ttuppa temast mda, kuid ruumid olid kitsad ja midagi ei aidanud. Akeli juures peeti mitu nupidamist tekkinud olukorra le, kuni lpuks daam nustus kuuekuulisele palgalisele puhkusele minema, kuhu ta jigi (Mamers 1957: 104). 1923. aasta novembris palus Laaman vabastada Grnfeldti ameSalme Pallo suri kaks ndalat prast ttre sndi, 1923. aasta novembris. Muide, vljapaistvast perekonnast oli ka Aleksander Pallo teine abikaasa: 1928. aastal abiellus ta Aleksander Hellati ttre Helenega. 6 Tegelikult oli 1920. aastate alul selline lipsu ja srgi kombinatsioon vga moes.
5

tist tema tieliku, korduva ja kasvava lbisaamatuse tttu teiste broo ametnikkudega. Jrgnesid peaaegu pidevad puhkused ja haiguslehed, kaks mrkust administratiivosakonna juhatajalt, kuni Grnfeldt 1. mail 1924 teenistusest vabastati. Jrgmisel peval lks puhkusele Marta Tulpe, kes aga uuesti vlja ei ilmunudki ja augustis samuti ametist vabastati. Juba 11. detsembrist 1923 nimetati Grnfeldti asemele ToivoMartin Heino. See Soome kodanik oli olnud ametis RakverePaide rahukogu kriminaalosakonnas ja rmas Joh. Pitka & Pojad, seejrel teinud ajalehtedele tlkeid soome, rootsi ja saksa keelest (Heino teenistusleht. ERA 957-8-1675). Kindlasti oli informatsioonibroole naispere raminekust mrksa suuremaks lgiks Eduard Laamani tlt lahkumine 1924. aasta mrtsis. Phjusi vis olla mitu ja tenoliselt sai mravaks nende koosmju. Arvatavasti ei olnud Laaman rahul sellega, et tema struktuuriksuse thtsus mitte ei tusnud, vaid langes. Kllap tegid muret ka teravnenud suhted poliitilise osakonna juhataja August Schmidtiga (eestistatult Torma) ning Vaba Maa toimetajana oli tal rohkem vimalusi eneseteostuseks kui riigiametnikuna ja parem palk. Prast tema lahkumist sai Oidermannist broo juhataja ja Pallost tema abi. 1924. aasta septembris judis informatsioonibroo ksutusse Moskvast pressiataee kohalt tagasi kutsutud Leo Laurson, seega s oli broos juba kaks Venemaal tegutsenud luurajat: Pallo ja Laurson. Laurson oli enne vlisministeeriumisse tle tulekut olnud Vabadussja ajal sideohvitser ja sjave esindaja Soomes, hiljem teeninud kapteni auastmes kindralstaabi II osakonna A jaoskonna (tegeles Nukogude Venemaa kohta teadete kogumisega) lema abina, enda kirjutatud eluloos vitis koguni, et lema kohusetitjana. Informatsioonibroos teenis ta I sekretri kohusetitjana 1925. aasta kevadeni, kui tema karjr riigiametis lppes kummalise nnetuse tttu: ta tulistas endale segastel asjaoludel oma korteris kuuli khtu ja prast haiguslehel olemist teenistusse enam ei naasnudki (Laursoni teenistusleht vlisministeeriumis. ERA 957-8-1788; Laursoni teenistusleht sjaministeeriumis. ERA 495-7-2582). Prast nnetust vttis tema lesanded pooleks aastaks le vabapalgaliseks tjuks mratud Herbert Clanman (Klamann), kes oli seigelnud Inglis13

12

Vlisministeeriumi informatsiooniosakond

Ivo Juurvee

maal, Itaalias ja Prantsusmaal ning ttanud Tallinnas inglise keele petajana (Clanmani teenistusleht. ERA 957-8-1653). Uus suurem muutus oli Hans Oidermanni broost lahkumine 1926. aasta suvel. Ta mrati Riia saatkonna I sekretriks ja sealt kohe charg daffairsiks Kaunasesse. Mnes mttes tegi e ta karjri: lhetus oli tollal suure osa vlisministeeriumi peamaja ametnike sihiks. Tema lahkumises on nhtud vimalikku seost tema osaga aasta varem toimunud endise lemuse Laamani lahutusprotsessis (Medijainen 1997: 193); thelepanu ratab siiski ka uue mramise ajaline kokkulangemine Moskva saadiku Ado Birgiga seotud skandaali algusega, kuid ka see on tenoliselt pelgalt kokkusattumus.7 Prast Oidermanni broo juhataja kohusetitjaks saanud Aleksander Pallol tuli muu hulgas hakata jlgima ka Birgi afri kajastusi kogu Euroopa ajakirjanduses. Samast aastast hakati avalikkusele suunatud materjalides brood nimetama ajakirjanduse brooks, ministeeriumis endas ji kasutusele peamiselt nimi Informatsiooni Broo, mnikord kasutati ka lhemat ja suuprasemat nime Presse Broo. 1927. aasta mrtsist lks Pallo tle konsul-sekretriks saatkonna juurde Helsingis ja informatsioonibroo juhataja kohusetitjaks sai Georg Meri. Ta oli Eesti Telegraaagentuuri (ETA) ttaja, kes oli vlisministeeriumi palgal olnud ka 1919. aastal ajakirjanduse broo ja telegraaagentuuri Estur koosseisus. Brood juhtis Meri 1931. aasta oktoobrini, kui ta saadeti vlisministeeriumi stipendiaadina Pariisi Ecole des Sciences Politiquesi (Meri teenistusleht. ERA 957-8-1835). Georg Meri tletulekuga samal ajal sai broo olulise haldusliku hoobi, mille tulemusena kadus selle senine eriseisund. Jrjekordse koosseisu muutmise ja krpimise kigus kaotati informatsioonibroo juhataja osakonnajuhataja palgaga ja broojuhataja abi koht broojuhataja palgaga. Informatsioonibroo juhataja palk vrdsustati teiste broojuhatajate palgaga (Ministeeriumi sisemine korraldus 1919.1933. a. ERA 957-8-1196, l 63). Meri ajal seati materjali paremaks kasutamiseks vlisajakirjanAdo Birk pgenes/lahkus saatkonnast Moskvas 18. juunil, Oidermann oli Riiga mratud 21. juunist, kuid vastavasisuline kskkiri oli allkirjastatud juba 8. juunil.
7

duse vljaligete jaoks sisse kaartkartoteek. Vlismaa ajakirjandusest jlgiti 42 ajalehte, 5 ndalalehte ja 8 kuukirja, kuid salajase info vool broosse oli vhenenud. Et Georg Merile oli propaganda teema pakkunud huvi juba viimased 12 aastat, hoogustus sellealane tegevus mnevrra (Informatsioonibroo tegevus 1.04.271.04.28. ERA 957-8-986, l 8). Tema eestvttel hakati kasutama ka moodsamad propagandameetodid: lisaks riiki klastavate vlismaa ajakirjanike vrustamisele ja Eestit puudutavate materjalide trkkimisele vrkeeltes alustas lmioperaator Theodor Luts Eestit tutvustava lmi tegemist ja vlismaale saadeti lektoreid, kes olid varustatud Eestit tutvustavate diapositiividega (Vlisministeeriumi 1930/31. a. tegevuse aruanne. ERA 957-8-1150, l 7). Reinhold Kask mrati informatsioonibroo juurde I sekretriks 1930. aasta aprillis, kui ta naasis viieaastaselt lhetuselt Pariisi; enne oli ta ttanud petajana ja vliskeelte korrespondendina Riigi Statistika Keskbroos. Tema karjr oli teinud sammu tagasi saatkonna I sekretrist peamaja he broo I sekretriks. Georg Meri lahkumise jrel pandi talle ajutiselt juhataja kohuste titmine ilma palgamuutuseta. Juhatajaks ta ei saanudki, vaid oli ajutise kohusetitjana ametis kuni 1934. aasta veebruarini, kui saadeti Londoni saatkonda II sekretr-konsuliks (Kase teenistusleht. ERA 957-8-1732). Kase taega ji lemaailmne majanduskriis, mis mjutas tugevasti ka Eestit. Arvatavasti just seetttu kasutati informatsioonibroos isegi palgata praktikandi tjudu.8 Jri Sammul mrati informatsioonibroo juhatajaks saatkonna nuniku kohalt Pariisis. Tal oli olnud ilus karjr, kuigi kurjad keeled vitsid, et ta vlgnes selle eest tnu headele sidemetele Laidoneride perekonnaga kindral Laidoner oli olnud Riigikogu vliskomisjoni esimeheks kuni 1929. aastani ja muutus alates 1934. aastast heks vlispoliitika oluliseks suunajaks. Sammuli ts avalike allikatega on Heinrich Laretei positiivsena vlja toonud tema skeptilise intelligentsuse (1970: 161).
Palgata praktikandi nimi oli Tamara Kask (hiljem Kask-Skolimowska), sndinud 1912. aastal Petrogradis. Reinhold Kask oli sndinud 1891. aastal Prnumaal Rma vallas, kuid tielikult nende sugulust vlistada ei saa.
2
8

14

15

Vlisministeeriumi informatsiooniosakond

Ivo Juurvee

Sammuli mramise aega arvestades on llatavad tema soojad suhted vabadussjalastega. Niteks olevat Sammul vaid kmme peva hiljem ametisse mratud Nukogude Liidu saadikule Eestis Aleksei Ustinovile rkinud, et ta on vga lhedane veteranide [s.t vabadussjalaste] juhtkonnale ja teinud ettepaneku tutvustada viimaseid ka Ustininovile (Valge 2007: 62). Sama lugu jutustas Ustinov kaks aastat hiljem Rootsi esindajale Anders Koskullile, lisades veel, et provokatsiooni kartes olla ta teatanud Sammuli ettepanekust hoopis vlisminister Julius Seljamaale (Marandi 1991: 444). 12. mrtsi 1934 elas Sammul ametis siiski ilusti le, kuid lahkumine oli ikkagi kurb. Kui poliitiline politsei ennetas vabadussjalaste (vimalik, et poliitilise politsei enda provotseeritud) riigiprdekatse 8. detsembril 1935, leiti ka valmis trkitud lendlehed, milles muu hulgas oli kirjas uue valitsuse koosseis, kus seisis: Vlisminister K. Pusta, asetitja J. Sammul. Sammulil tuli Toompea kabinet Patarei vangla kongi vastu vahetada, kuigi 155 videtava riigiprdekatse prast kohtu all olnud isikust oli tema koos Kaarel Robert Pustaga kaheksa igeksmistetu hulgas (Marandi 1997: 110, 155, repro lendlehest lk 243). Broo juhtimise vttis uuesti le Aleksander Pallo, kes oli enne seda juhatanud Rahvasteliidu brood. Seekord oli ta ametis 1938. aasta suveni, mil lahkus Pariisi Eesti saatkonna nunikuks. Samal ajal nimetati informatsioonibroo ametlikult mber Informatsiooni- ja Pressibrooks. Kohusetitjana vttis broo juhtimise le Albert Tattar, keda Oskar pik on iseloomustanud snadega orienteeritud ja thelepanelik (Mamers 1958: 82). Ta oli lpetanud Tartu likooli majandusteaduskonna ja ppinud veel neli semestrit igusteaduskonnas. Majandusministeeriumist vlisministeeriumisse tle oli ta tulnud juba 1928. aasta suvel ning olnud hiljem seitse aastat Eesti aukonsuli sekretriks Inglismaal Hullis. Peamajas tagasi olles tegutses ta kaks aastat I sekretri ametiastmes poliitilise broo juhataja kohusetitjana. Poliitilise olukorra pingestumise tttu Euroopas, aga vib-olla osalt ka Tattari isiku ja muude phjuste tttu hakkas broo thtsus esimest korda prast Laamani lahkumist jlle judsasti tusma. 1. juunist 1939 muudeti informatsiooni- ja pressibroo juhataja koht t hlbustamiseks 16

poliitilise osakonna abidirektori kohaks. Samal suvel loodi pressiataee koht saatkonnas Stockholmis (ametlikult kuna rootsi ajas kirjandus ja teated Stockholmist tihti eriti sentsatsiooniliselt valgustasid sndmuste arengut Baltikumis), hiljem loodi samasugused kohad veel Pariisi, Berliini, Londoni ja Moskva saatkonnas. Kohad olid meldud ajutisena ning Pariisis ja Londonis neid tegelikult ei tidetud. Samal aastal tiendati ka informatsiooni- ja pressibroo koosseisu peamajas kahe redaktori (ilmselt siis toimetaja) koha vrra (Administratiiv-juriidilise osakonna tegevusaruanne 1939/1940. ERA 957-8-1577, l 18). Teisele teenistuskohale siirdus Albert Tattar alles 1940. aasta juuni alul, kui ta nimetati saatkonna nunikuks Berliini (Tattari teenistusleht. ERA 957-8-1983). Prast juunipret nimetati 5. juulil veel ainus ametis olev informatsiooni- ja pressibroo ttaja Rudolf Sirge poliitilise osakonna abidirektori kohusetitjaks. Ta oli juba ammu tuntud vasakpoolsete vaadete poolest9 ja olnud vlisministeeriumi teenistuses pressireferendina 1937. aasta kevadest (Sirge teenistusleht. ERA 957-8-1962). Sirge edutamisega samal peval veti pressireferendi kohale tle Erik Tuimann, kellel ilma vimuvahetuseta poleks riigiametisse ilmselt asja olnud. Tema ajakirjanduslik karjr oli kulgenud Nigol Andreseni ke all noorsotsialistide vljaannetes Rnnak, Sotsialistlik Vitlus ja Igapeva Rnnak ning ta oli paistnud silma Karl Marxi ja Friedrich Engelsi teoste eesti keelde tlkimisega (Tuimanni teenistusleht. ERA 957-8-2007). Tinglikult vib informatsiooniosakonna viimaseks tpevaks pidada 15. septembrit 1940, kui Sirge ja Tuimann vabastati ametist vlisministeeriumi likvideerimise tttu. Kuigi informatsiooniosakonna ttajate arv oli vike korraga oli eri aegadel ametis 24 inimest , vimaldavad 20 tegevusaastat teha isikkoosseisu kohta natuke statistikat ja mned ldistused. Kokku oli broos/osakonnas vi pressiataeena lhes

Tema sulest (koos Aleksander Antsoniga) on ilmunud reisikiri, kus Nukogude Liitu kujutatakse peaaegu et paradiisina: Tnapeva Venemaa. Tartu: Noor Eesti, 1930.

17

Vlisministeeriumi informatsiooniosakond

Ivo Juurvee

mat vi pikemat aega ametis vhemalt10 37 inimest, neist kuus olid naisterahvad. Keskmine taeg informatsiooniosakonnas oli 2 aastat ja 1 kuu. See sna lhike aeg ei ole tingitud kaadrivoolavusest selle tavalises mttes, vaid pigem kigis vlisministeeriumides toimivast rotatsioonissteemist. Tavaliselt lahkuti uuele ja krgemale ametikohale kas ministeeriumi peamajas vi mnes saatkonnas: ei tohi unustada, et vlislhetus oli tollal suurema osa ametnike eesmrgiks. Kige pikemat aega ttas informatsiooniosakonnas Aleksander Pallo (6 aastat ja 6 kuud), kes lisaks sellele oli varem olnud aasta ja kolm kuud pressiataee Moskvas, s ning tlk-korrespondent Liina Sepp (4 aastat ja 8 kuud), Georg Meri (4 aastat ja 7 kuud) ja Hans Oidermann (4 aastat ja 4 kuud), lejnud ttasid alla nelja aasta. Vhem kui aasta ttasid vaid
Statistika aluseks on teenistuslehed (mis ei ole silinud terviklikult ja mida kigi vabapalgaliste kohta ei peetud) ning vlisministeeriumi koosseisuraamatud ja palgalehed (mis kohati ksteisele vastukivad ja ei ole samuti tielikult silinud). Kasutatud on ka muid dokumente ning abiks on olnud raamat Eesti vlisteenistus. . . 2006. Loodetavasti on nhtud vaeva tulemuseks ttajate tielik nimekiri, kuid sajaprotsendilise kindlusega seda vita ei saa. Informatsioonibroo ttajad olid thestiku jrjekorras: Karl Ast (pressiataee 1939 s 1940); Jaan Beeren (Kuldeva, pressiataee 1922); Roman (Alfreds Rudolf) Birk (pressiataee 19231924); Herbert Clanman (1925); Meta s Grnfeldt (19211923); Artur Haman (Tuldava, 19291930); ToivoMartin Heino (19231924); Johannes Juhtund (infoagent 19211922); Richard-Johann Jffert (19311933); Reinhold Kask (19301934); Tamara Kask (Kask-Skolimowska, 19311935); Voldemar Kattenberg (Hrm, pressiataee 19221923); Eduard Laaman (19201924, s pressiataee 19391940); Leo Laurson (19241925, pressiataee 1924); s s Albert Leopas (19201921); L. Marchal (1927); Aleksander Massakas (19361937); Georg Meri (19271931); Hans Oidermann (Oidermaa, 19221926); Peeter Ots (1924); Aleksander Pallo (19231927, 19361938, pressiataee 19211922); Ludvig Perno (19201921); s Henno Lembit Rahamgi (pressiataee 1940); Linda Reisenbuk (Kilvits, s 1929); Jri Sammul (19341935); Ernst Sarepera (19261928); Erich Sarv (1927); Luise Sauks (19261930); Karl Sepp (19341936); Liina Sepp (19331937); Rudolf Sirge (19371940); Valdek Sume (1938 1940); Karl Zirkel (19271928); Albert Tattar (19381940); William Tomingas (1920); Erik Tuimann (1940); Marta Tulpe (19201922) ja Anton Vhmar (19231924).
10

vhesed, nagu juba mainitud Clanman, Laurson, Perno, Tomingas ja Tuimann, siis veel Linda Reisenbuk (Kilvits) ja 1927. aastal kaks kuud ajutise tjuna ametis olnud Erich Sarv. Ametnike ja pressiataeede keskmine vanus tle asumisel s oli veidi le 30 eluaasta. Seega olid nad ldiselt juba elukogenud inimesed ja see ei olnud nende esimene tkoht. Philiselt olid ttajad varem mingil mral tegelnud ajakirjandusega, kuigi ametnike hulgas olid ka mned karjridiplomaadid, riigiametnikud ja petajad. Noorusega paistsid silma vaid praktikandina ttanud Tamara Kask (19) ja Karl Sepp (21), mnel juhul ei nnestunud snniaastat vlja selgitada. Nagu vlisministeeriumi ametnikud ldse, olid ka informatsiooni alal ttavad inimesed tolle aja kohta krgelt haritud. Enamik oli ppinud Tartu vi Peterburi likoolis igusteadust vi majandust, lejnutel oli eelkige gmnaasiumiharidus. hel ttajal, loloog Linda Reisenbukil (Kilvitsal), oli koguni magister philosophiae kraad Tartu likoolist. ldine oli ka vhemalt kahe vrkeele oskus. Mitmed broos ttanud inimesed on hiljem tuntuks saanud: Eduard Laaman oma suure hulga huvitavate raamatutega; Hans Oidermann/Ants Oidermaa Riigi Propagandatalituse juhina ja propagandaministrina; Georg Meri kui seikspiroloog ja tule vase Eesti presidendi Lennart Meri isa; William Tomingas kui aktiivne 1934. aasta riigiprde vastane ja mahukate mlestuste autor. Ajakirjanduslik-propagandistlikku tegevust jtkasid vastavalt oma phimtetele ka mned mitte nii tuntud isikud. Aleksander Pallo ttas Teise maailmasja ajal Soome raadios, Rudolf Sirge vttis uute vimude korraldusel 1940. aastal le ETA juhtimise. Tuleb veel mainida, et 20-aastase tegevuse jooksul elas informatsiooniosakond le vhemalt kaks kolimist. 1920. aastal asuti vlisministeeriumi algsest asukohast Vike Prnu maanteel (praegune Sakala tnav) koos ministeeriumiga mber Toompeale endisesse rtelkonna hoonesse, 1930. aastatel asus informatsioonibroo rtelkonna hoone taga vikeses majas Kohtu tn 3, millel oli eraldi sisseps ja vlisministeeriumisse pses otse hoovi kaudu. Informatsioonibroo oli esimesel korrusel, sama maja teisel korrusel oli ministri abi korter. 19

18

Vlisministeeriumi informatsiooniosakond

Ivo Juurvee

INFORMATSIOONI KOGUMINE VENEMAAL JA VENEMAA KOHTA Informatsiooniosakonnale kujunes informatsiooni levitamisest olulisemaks lesandeks info kogumine. Siin omakorda oli esmathtsaks paigaks Venemaa. Juba 1920. aasta mai alul oli Eduard Laaman palunud Eesti esindusi Moskvas ja Petrogradis saata informatsiooniosakonnale ksiraamatuid, perioodilisi vljaandeid Nukogude Venemaa, selle vliskomissariaadi ja propagandaasutuste ning III Internatsionaali kohta, samuti ajalehti Izvesti , Pravda, Severna Kommuna, konomiqeska izn, Krasna gazeta, Edasi (Petrogradis ilmunud Eesti enamlaste leht) ja piiririikide enamlaste venekeelseid vljaandeid. 4. mail 1920 kordas ta ajakirjandusvljaannete saatmise soovi ning lisas: a) leldist informatsiooni (mida enamlaste lehtedes leida ei ole) eesktt sellest, kuidas enamlaste asutused ttavad, thtsamate tegelaste karakteristikad ja vaated (iseranis vliskommisariaadis, vetshekas ja sjaves) b) vimalikult kik kttesaadavad teated Eesti enamlastest, nende asukohtadest, ametitest, seisukorrast ja mjust; niisama c) sealsetest enamlaste vastastest ringkondadest (muidugi ettevaatuse abinudega) vhemlastest, sr-idest, kodanlistest ja sjavelistest ringidest, nende meeleoludest, liikuvatest kuulujuttudest, orientatsioonidest ja tegelikkudest vimalustest (Laaman Eesti saatkondadele Moskvas ja Petrogradis, 4.05.20. ERA 957-1-9, l 3737p). Vastutasuks lubas Laaman sala informatsiooni Eestist. Informatsiooniosakonna juhatajale vastatigi ning esimese kokkuvtte opteerimiskomisjonide esimeestelt Johannes Kartault Moskvas ja Aleksander Schipailt Petrogradis toodud teadetest on Laaman kokku pannud 5. juunil. Selles on peale muude probleemide ksitletud ka Tekaa vastus olusid valitsusega ja provokatsioone (Informatsioon Venemaalt, 5.06.20. ERA 957-1-9, l 67, 6971). Eduard Laaman (vi vlisminister ja/vi riigivanem) ei pidanud seda siiski kllaldaseks. Ta pidas Venemaad puudutava teabe ksimuses suulisi lbirkimisi vlisminister Ado Birgiga, Eesti opteerimiskomisjoni Moskvas esimehe Johannes Kartauga ja ETA juhataja Jaan Lintropiga ning vttis nende tulemused kokku 10. juunil 1920. Esialgu oli kavas komandeerida 20

Moskvasse ETA esindajana ajakirjanikke vlisministeeriumi ja ETA rangemise jrgi. Neid ei kavatsetud saata korraga rohkem kui kaks ja komandeeringu kestuseks oleks olnud ks kuu. Nende esindajate seisundi ja lesannete kohta on eldud jrgmist: Komandeeritavad saavad ministeeriumi poolt siduload, saatkonna11 juurest prii korteri ja toidu ning kuna neil vabadus jb ka oma lehtedele harilikku avaldamismaterjali saata, kus juures ometi saatkonda Vene vimude ees halba seisukorda ei tohi panna, on nad kohustatud Vlisministeeriumi Informatsiooni Osakonnale nii hsti telegra kui kurjerite lbi muretsema informatsiooni Eta kaudu avaldamiseks ja valitsuse informeerimiseks. Telegra teel tuleb saata leldiseid snumeid, avalikult vi schifreeritult. Kurjeeride kaudu saadetakse pikemad informatsioonid, iseranis jrgmistes ksimustes: Eestlaste seisukord Venemaal, Eesti enamlaste seisukord ja tegevus, nukogude valitsuse korraldus ja stabiliteet, uued nhtused Venemaal, vimalikult lhemad snumed majanduslisest seisukorrast, vastasrind ja selle vljavaated, rahvusksimus. Ministeeriumil on igus erilesandeid ja eriinstruktsioone anda. Kogu informatsioon kib opteerimiskomisjoni esimehe kaudu. Leiab ministeerium vi opteerimiskomisjoni esimees, et komandeeritav oma lesandeid ei tida vi saatkonda kompromiteerib, siis kutsutakse ta ra (Informatsiooni muretsemine Venemaalt, 10.06.20. ERA 957-1-9, l 74). Dokument vrib phjalikumat analsi. Kigepealt mratakse ra, et Moskvasse infot koguma lhevad ajakirjanikud. See on igati mistlik ja tihti kasutatav vimalus: ajakirjanike t ongi ksimuste esitamine ja teabe hankimine, seetttu on nad mrksa vabamad kui muude elualade esindajad, eriti diplomaadid ja ohvitserid, kellele vidakse liigset uudishimu pahaks panna. Et
11 Tekstis esineb sama asutuse kohta vaheldumisi sna saatkond ja opteerimiskomisjon. Endise haridusministri Johannes Kartau juhitud Eesti kontroll-opteerimiskomisjon saadeti Moskvasse 1920. aasta mai algul. Sisuliselt suhtuti sellesse Eestis kui saatkonda, kuid mitmel phjusel, niteks samasuguste komisjonide avamine teistes linnades, nimetati esimene tievoliline saadik Moskvasse alles Eesti de jure tunnustamisel lneriikide poolt 26. jaanuaril 1921. Tpsemalt vt Medijainen 1997: 263274.

21

Vlisministeeriumi informatsiooniosakond

Ivo Juurvee

kutselisi luurajaid12 nagu muide ka kutselisi diplomaate noorel Eesti Vabariigil kuskilt vtta ei olnud, kujunes ajakirjanike kasutamine informatsiooniosakonna praktikas tavapraseks ka edaspidi. Vhemasti headel ajakirjanikel peaks olema lai suhetevrk ja vime kiiresti uusi kontakte leida. Siin oleks aga seadnud kitsad piirid lhetuse kigest hekuuline kestus, sest selle aja jooksul on raske tiesti sisse elada ja hulgaliselt tutvusi leida ning hiljem peaks uus samale ametikohale mratud inimene alustama kogu td algusest. See pealtnha kige diletantlikum dokumendis esitatud teesidest on ilmselt tingitud murest Moskvasse lhetatavate inimeste julgeoleku ja vimalik, et ka nrvide prast. Olukord Venemaal oli endiselt segane, opteerimiskomisjon oli asunud Moskvas ainult kuu aega, Tartu rahu oli slmitud kigest viis kuud tagasi ja vhem kui kaks aastat oli mdunud Lockhardti vandenu likvideerimisest, mille kigus 31. augustil 1918 olid tekistid trels lide taha toimetanud mitu Briti diplomaati ja Petrogradis Briti saatkonna ruumides tapnud mereveataee kapten Francis Cros mie (Brook-Shepherd 2005: 100101). Tegelikult viibisidki pressiataeed Moskvas mrksa kauem, keskmiselt le heksa kuu. s Selgelt on eldud, et kogutava teabe adressaadiks Eestis on informatsiooniosakond, olgu see siis meldud ETA kaudu levitamiseks vi ainult valitsuse informeerimiseks. Vlisministeeriumi kige rohkem huvitavad teemad, kuigi pris laiad, on esitatud lhidalt: eestlased, Eesti enamlased ja poliitilised ksimused, lhidalt ka majandus. Kuigi sjalised probleemid on tiesti krvale jetud, vib aru saada dokumendis selgelt kajastuvast murest, et ETA esindajad viksid Eesti esindust kompromiteerida. On igati mistlik, et Laaman ei oota teavet selliste asjade kohta, mille teadasaamine ei ole talle oluline (` la raudteede olukord), see a vimaldas hoida kokku aega ja raha, eriti arvestades, et eeldataMned eesti soost ohvitserid olid luurega ka krgemal tasemel kokku puutunud, niteks teenis Johan Laidoner Esimese maailmasja ajal Lnerinde luureosakonnas ja Nikolai Reek 10. armee luureosakonnas, kuid neile andekatele ja haritud ohvitseridele leidus luurest mrksa olulisemaid lesandeid. Vabadussjaaegses operatiivstaabis oli haritud ohvitseridest kige suurem puudus just luureosakonnas, mida juhtis reservlipnik, kes oli maailmasja ajal teeninud merekindluse raudteel. Vt Krnstrm 2004: 1708.
12

valt ei olnud lhetatavad isikud krgel professionaalsel tasemel ja neile oleks vinud olulise ning ebaolulise vahe mistmine raskusi tekitada. Valdkondade loetelu, mille kohta tuli samal ajal teavet koguda sjaveesindajatel, oli ksikasjalik ja kaks leheklge pikk (Kokkuvte Kindralstaabi Valitsuse tkava kohta, 26.10.20. ERA 496-2-33, l 147148). Toimima ei hakanud ka see, et kogu informatsioon saadetaks opteerimiskomisjoni esimehe kaudu, sest tegelikult kirjutasid residendid Laamanile tavaliselt otse. RESIDENDID VENEMAAL13 Esimeseks ametlikuks pressiataeeks Moskvasse nimetati 1. mrts sil 1921 Aleksander Pallo. 1920. aasta oktoobrist oli ta olnud Eesti-Vene segakomisjoni teenistuses Moskvas. Juba siis kirjutas ta mned reisikirju meenutavad raportid (Elanike varustatus toiduainetega Venemaal, 5.11.20. ERA 957-1-52, l 4547; Volga jelaevastik, 22.11.20. Samas, l 6874). Hiljemalt jrgmise aasta jaanuarist hakkas ta infot andma oma heale sbrale ja tulevase naise vennale Laamanile, tema ametinimetuse muutumine neisse raportitesse sisulist muutust ei toonud ning vormiliselt jidki ettekanded pris ebaametlikuks. Prdumiseks kirja alguses ei olnud mitte Laamani ametinimetus, vaid lihtsalt Armas Mees!, harvemini ka Armas Sber! vi Armas Laaman! Esialgu on Pallo toon pris rmsameelne (Seisukord Moskvas praegu segane, kuid siiski ige pnev), ta on rahul oma hangitud teabega, ka selle hind ei ole vga krge. Juba aprilli alul juab ta arusaamisele, et ks vikene fond inform. otstarbeks oleks veel tingimata tarvis (Pallo Laamanile, 2.04.21. ERA 957-1-93, l 2214 ).
Resident on vrriigis (tavaliselt saatkonna juures) ttav luureteenistuse ttaja. Kui tal on alluvaid, siis koondnimi residendile ja neile on residentuur. Vaadeldavate sndmuste ajal see termin veel kibel ei olnud. 14 Aleksander Pallo ettekandeid 1921. aastast on silinud 214 lehte, neist paljud kahel kljel. Maht lubab arvata, et need on silinud terviklikult (kuigi kindlasti saatis ta ka telegramme) ja vriksid edaspidi phjalikumat uurimist ning ksitlemist, vib-olla isegi avaldamist.
13

22

23

Vlisministeeriumi informatsiooniosakond

Ivo Juurvee

Jrsk muutus tuleb prast seda, kui GPU vttis l vastu 1921. aasta 14. aprilli kinni Pallo kolleegi Johannes Kallakase. Talle pandi sks salakauplemist, millega ta tepoolest tegeles, ja htlasi videti, et tema juurest leiti Nukogude ametiasutuste salajasi dokumente, mis Pallo teada ei vastanud tele. (Kallakas istus Moskvas kinni 1921. aasta oktoobrini, kui ta misteti surma ja vahetati Eestis arreteeritud kommunisti vastu vlja.) Pallo palub, et talle enam piiritust ei saadetaks, kui, siis ainult natuke toiduaineid isiklikuks tarbeks. Kirja lpetab ta eriti kurvas toonis: Kui juhtub, et mind kinni nabitakse siis ole mees ja psta, vtke nende broo Tallinnas ka kinni (Pallo Laamanile, 15.04.21. ERA 957-1-93, l 4142). Kallakase aitamiseks kurameeris Pallo teda sissevedanud naistekistiga ja kavatses minna Kallakast Butrka s vanglasse vaatama Punase Risti esindaja katte all. Nukogude hiskond hakkas muutuma jrjest suletumaks, mis tekitas probleeme ka pressiataeele: Pean thendama, et tegevus praegu palju s raskem on, kui mni aeg ennem. Vljamaalasi peetakse kvasti silmas. Kui mrgatakse, et venelastega lbi kid, siis hakatakse viimaseid taga kiusama. Paljud on hirmul ja ei ne sedagi h meelega, et vrsile tuled nende juure. Tuleb suurte ettevaatustega linnas liikuda. Harilikult sidan autos vlja hoopis teise kanti, kusagil tulen maha, istun voorimehe peale, lppeks knnin jala, ainult niimoodi ei pse luurajad jlile (Informatsiooni asjus, dateerimata. ERA 957-1-93, l 178). Selliseid meetodeid kasutasid eestlased Moskvas videtavasti ka mni aasta hiljem ja eriti thusad need ei olnud.15
15 Oskar pik kirjeldab konspiratiivabinusid, mida ta kohalike perekondadega lvimisel piinliku hoolega kasutas, nii: htul pimedas istusime autosse juba garaa is, siis avati hoovivrav ja me sitsime kiiz relt vlja. Teel vaatasin kogu aja taha, kas meie taga ei olnud mnda meid jlgivat autot. Kuskil linnas, kaunis kaugel meie tuttavate elukohtadest, lahkusime autost, vaadates enne ringi, et tnav oleks thi. Siis saatsime auto tagasi saatkonda ja alles siis, kui auto oli silmapiirilt kadunud, lksime jalgsi oma tuttavate juurde. Koju tulime enne jalgsi ja siis vtsime tnavalt voorimehe. Selliste turvameetmete kasutamise puhul on OGPU-le raske ette heita uudishimu tekkimist ja seda, et niipea kui pik oli Moskvast lahkunud, kutsuti mlemad perekonnad in corpore Lubjankasse (Mamers 1957: 200201). Samasugust tegevust kirjeldab ka Heinrich Laretei, kes oli Moskvas saadikuks prast Ado

Aleksander Palloga umbes samal ajal oli Petrogradi kontrollopteerimise komisjoni juures informatsiooni agent ehk informatsiooni atasche Johann(es) Juhtund. Tema esimene aruanne prineb 9. mrtsist 1921. Selles ta kurdab, et kohapeal on selgunud, et mingeid nimetamisvrilisi allikaid ei ole, ning palub esialgu rahulduda ajakirjanduslike thelepanekutega (Juhtund Laamanile 9.03.21. ERA 957-1-101, l 99p). Et parasjagu toimus Kroonlinna madruste lestus, olid vrtuslikud ka sellised thelepanekud, kuid Juhtund saatis need kullerpostiga Moskvasse sifreerimiseks (sealses Eesti esinduses ja vlisministeeriumis olid kuni 1923. aastani Hughesi telegraaaparaadid ja ametis jusistid) ning Tallinnasse telegrafeerimiseks, judsid teated kohale hilinemisega, mis oluliselt nende vrtust kahandas. Johann Juhtund hangeldas ka piiritusega (Esimese maailmasja algusest kuni 1924. aastani kehtisid Venemaal tugevad kitsendused alkoholi mgile) ja viga, vhemalt osaliselt info kogumiseks. Ka tema informaatorid olid huvitatud info eest tasuna Eestis puhkuse veetmisest vib arvata, et salakaubandus oli selle soovi puhul olulisem kui siinse ilu nautimine. Juba aprillis vitis ta enda informaatorite hulgas olevat paar inseneri, ks end. pangadirektor, ks proviisor ja veel teisi (Juhtund Laamanile, 16.04.21. ERA 9571-101, l 15). Vlisministri korraldusel saadeti neile tasumiseks piiritust. 1922. aasta alul kurtis Juhtund vlisministrile, et aineliste vimaluste puudumisel on minu t Venemaal viimastel kuudel rmiselt raskeks muutunud, kui mitte rohkem elda. [---] Ilma ainelise toetuseta on seda raskem ttada, et niisugusel juhtumisel olen sunnitud rohkem riskeerima, kui harilikult, kuna teada,
Birki: Et oma kaasvitleja ohtu vhendada, katsusin jlitajad maha raputada. Saatsin saatkonna autojuhi liuvljale. Istusin autosse juba saatkonna uel ja niipea kui vravad minu mrguande peale lahti tehti, sitsin sealt suure kiirusega vlja. Liuvlja juures jtsin auto selle vrava ette, kust autojuht selle kohe tagasi viis. Ise lksin liuvlja vastaspoolse vrava kaudu hele krvaltnavale. Sealt vtsin voorimehe, kes minu inseneri kodu lhedale viis, ja sealt lksin siis jala, kogu aeg valvates, kas keegi mind jlgib (Laretei 1970: 156). Tulemus oli tpselt sama juba jrgmisel peval tegi Laretei insenerist kontaktisiku juurde klaskigu OGPU.

24

25

Vlisministeeriumi informatsiooniosakond

Ivo Juurvee

et Venemaal, praeguse olukorra juures, ainult altkemaksude jne. abil vimalik on tegutseda. Ta palus ennast ametist vabastada, mida vlisminister ka tegi (Juhtund vliministrile, 05.01.22, Ants Piibu resolutsioon, 10.01.22. ERA 957-8-1700, l 1). Johann Juhtundil oli nne, sest suvel (huvitava kokkusattumuse tttu mni kuu prast Viktor Kingissepa kinnivtmist, sdimistmist ja mahalaskmist Tallinnas) algas nidisprotsess nn Eesti spioonide le. Petrogradis avaldatud propagandavoldiku jrgi oli kokku 51 sdistatava hulgas kohtu ees kuus kontroll-opteerimise komisjoni ttajat: Aleksander Vessart, Oskar Valde-Riimann, Ernst Jrgens, Hans Metsamart, Nikolai Siitam ja Eduard Grner, keda sdistati salakaubanduses ning spionaa is. Juhtund, keda nimez tatakse samas broris ekslikult Eesti kindralstaabi esitajaks, s ei olnud nende hulgas, sest ta viibis Eestis ja teda ei saadud kohtusse kutsuda (Nukogu-Venemaa ja Eesti vabariik. . . 1922: 10, 445516 ). Eesti ajakirjandus pidas protsessi provokatsiooniks. Kuivrd protsess otsitud on, seda kinnitab juba asjaolu, et seal nit. kommisjoni uue sekretri Juhtundi vastu muud sdistust ei leitud, kui et tema olla Eesti kindralstaabi esitaja, ehk kll see isik kui mitte sjavelane selle koha jaoks vhik on, ja kindralstaabil asjatundjatest puudust ei viks olla, kirjutas niteks Pevaleht (Eestlaste protsessist. . . 1922).17
Selles huvitavas broris leidub mitmeid vasturkivusi, kuid on s ka ttt. Niteks on igesti tuvastatud kaitsepolitsei alalise esitajana [Jaan] Peterson-Kitsberg. Brori andmeil oli kuus komisjoni ttajat s spionaa i eest kohtu all, veel 20 redutas Eestis (Siitami nimi leidub z mlemas nimekirjas), kuid need arvud paistavad lepakutuna. 17 1924. aasta juulis paistis Johann Juhtund silma vlisministeeriumi laekuri Christoph Peikeri mahalaskmisega Kose misa pargis. Juhtund tunnistas oma teo kll les, kuid seletas, et oli soovinud nalja prast revolvrist lasta ja juhuslikult Peikerit tabanud. Juurdluse kigus selgus, et vlgades vaevelnud Juhtund oli rkinud Peikerile arvatavasti enda vljameldud venelasest Filatovist, kes soovivat soodsa kursiga dollareid vahetada ja meelitanud laekuri suure summa riigi rahaga linnast vlja. Surnukeha juurest leiti portfell umbes 400 000 margaga, mis prinesid vlisministeeriumi kassast ning mida Juhtund juhuslike mdujate ootamatu ilmumise tttu kaasa vtta ei saanud. Juhtund misteti eluks ajaks sunnitle; ta kaebas kohtuotsuse kll kaks korda edasi, kuid see ji
16

Kttesaadavad allikmaterjalid ei vimalda paraku seda protsessi teaduslikult ksitleda. See oli kll poliitilise tagaphjaga, kuid arvatavasti mitte ainult tekistide provokatsioon. Mnevrra s valgust heidab sndmusele peakonsul Viktor Tombergi (eestistatult Tarmas) kiri vlisministrile jrgmisel sgisel, milles ta teeb ettepanekuid konsulaadi posti turvalisuse ja kiiruse suurendamiseks. Muu hulgas kirjutab ta: Ei saa salata, et Konsulaadi postis tihti kirje leidub, millede eest saatja lihtsalt kinni pandud vib saada. Tuletame meelde Vessarti ja Valde lugu nende poolt saadetud teated veti ju kulleri portfellist s.o. kulleri ksipostist ra. Pean otsekohe thendama, et mina informatsiooni osakonnale mndagi teadet Konsulaadi postiga saata ei julge, kartes et Vessart[i] ja Valde lugu ei korduks, ja need teated lihtsalt saatmata jvad, sest et selleks ajaks, kui saatmiseks juhus avaneb, ei ole neil mingit thtsust. Hra Maaserile mratud teated toob keegi hrra pitseeritult Konsulaati ja need seisavad ndalate kaupa minu juures, senini kui juhuslikult keegi dippassiga isik lbi sidab (Fotokoopiad Tombergi kirjast vlisministrile, 20.09.23. ERAF 130SM-110551, 2. kd, l 19419818 ). 1922. aasta suvel Petrogradis peetud protsessi tttu muutus Aleksander Pallo jalgealune Moskvas kuumaks. Laaman soovis, et Pallole leitaks mni diplomaatilist kaitset pakkuv ametikoht vi et ta nimetataks saatkonna III sekretriks. Vabu diplomaadikohti ei leidunud, ehk selleprastki, et ka saadik Ado Birk ei olnud Pallo jtkamisest huvitatud. III sekretriks mramisest loobuti, sest seni puudunud ametikoha loomine oleks thelepanu ratanud ja venelased ei oleks pruukinud sellega nustuda. Pallo toodi suvel tle vlisministeeriumi peamajja Kesk-Euroopa osakonna sekretriks. Esimene kandidaat Pallo asemele oli Jri Kalm, kuid just siis, kui kik vajalikud koosklastused oli saadud, selgus, et ta oli lasknud Venemaalt oma nimele saata isiklikke pakke vrisesemetega, ja see plaan ji katki. Laamani muutis olukord nrviliseks: Igatahes on aeg vga kallis, sest meie sidemed nii
muutmata. (Tallinna-Haapsalu Rahukogu otsus 27.11.1924. ERA 13573-892, l 6769; Riigikohtu otsus 19.12.1925. ERA 1356-4-336, l 88p.) 18 Fotokoopiad sellest kirjast olid ainsaks asitendiks 1950. aastal toimunud kohtuprotsessil, kui Tarmas VNFSV KrK 58-6 like 1 phjal spionaa i eest 10 aastaks sunnitle misteti. z

26

27

Vlisministeeriumi informatsiooniosakond

Ivo Juurvee

seal, kui siin on katkemas ja nende uuestislmimine oleks juba oma ette uus lesanne, kurtis ta Ado Birgile (Laaman Birgile, 5.07.22. ERA 957-1-123, l 3019 ). Kiiruga leiti uus mees, Jaan Beeren (eestistatult Kuldeva), kes saadeti Pallot ajutiselt asendama. Ta oli sndinud 1891. aastal, Tallinna kaubanduskooli haridusega, olnud keskhisuse Estonia raamatupidaja, kus ta tegeles ka vlismaaga peetava kirjavahetusega ning kis ennast tiendamas Soomes. Prast vabatahtlikuna Vabadussjas osalemist teenis ta kantseleiametnikuna kaubanduststusministeeriumis ning hiljem Asutava Kogu ja Riigikogu juures. Beereni nusse saamine ja mramine toimus kiiruga: sooviavalduse esitas ta 7. juulil, juba jrgmiseks pevaks olid kik vajalikud koosklastused olemas ja Beeren valmis esimese kulleriga Moskvasse sitma, mida ta tegi 12. juulil (Beereni teenistusleht. ERA 957-8-1644). Samal peval kirjutas Laaman tema tegevuse jaoks instruktsiooni, mille jrgi presse-attaschee lesannetesse kuulub: 1. Venemaa presset Saatkonna ja Vlisministeeriumi jaoks refereerida, viimasele aktuaalseid traadi teel, teisi postiga saates. 2. Tellimiste peale ldpoliitilist ajakirjandust ja kirjandust Saatkonnale ja Vlisministeeriumile muretseda. 3. Presse teateid kohapealse informatsiooniga tiendada ja korrigeerida. 4. Eriti thelepanna tuleb Vene poliitilise ja majanduslise stabiliteedi ja arenemise ksimusi, eestlaste seisukorda Venemaal, rahvuslisi liikumisi, Vene valitsuse ja seltskonna suhteid ja vaateid piiririikide asjus. 5. Kontakti pidada vastavate attascheedega teistes, eriti Poola, Lti ja Soome saatkondades, niisama teatavates ksimustes oma saatkonna sja- ja kaubandus-attascheedega. 6. Iga kuu lpul kuukokkuvte majandus-, sise- ja vlispoliitilistest sndmustest teha. (Instruktsioon presse-attascheele Moskva saatkonna juures, 12.07.22. ERA 957-1-123, l 36.)

Jaan Beerenile ei meeldinud kantseleiametnikust luurajaks muutumine sugugi. Juba kaks ndalat prast Moskvasse judmist kurtis ta, et kogu tema t peale ajakirjanduse refereerimise on seotud riisikoga. htlasi nuab see tutvusi, viimaste slmimine ja hoidmine nuab raha ning seda tal vajalikul hulgal ei ole. Ta ei ksinud lisaraha, vaid soovis enda vabastamist ametist, et siirduda uuesti tle Riigikogu kantseleisse (Beeren Laamanile, 29.07.22. ERA 957-1-123, l 4143). Eduard Laamanile see ei meeldinud; tal nnestus organiseerida nii, et Beereni tkoht tema jaoks alles hoitaks, ning veenda pressiataeed oktoobrini ametisse jma. s Vaatamata nidisprotsessile julges Eduard Laaman siiski tegevust jtkata ja endiselt leidus ka julgeid mehi, kes pressiataeena s Moskvasse lksid. Seda vis phjustada 1922. aasta suvel Eesti vlisministeeriumi Vene osakonna juhataja David Sa(a)rva ja Nukogude Venemaa saadiku Leonid Starki vahel slmitud suusnaline kokkulepe, mille jrgi saatkondade ttajaid diplomaadile kohatu tegevuse eest ei arreteerita, vaid saadetakse maalt vlja (Birk poliitilise osakonna juhatajale, 19.03.24. ERA 95712-563, l 8080p.20 ) Sellise, diplomaatilises lbikimises ldtunnustatud reeglit tunnistava kokkuleppe slmimine sai suurelt osalt teoks tnu kaitsepolitseile, mis arreteeris 1. juulil Nukogude saatkonna sekretri, kelle lbiotsimisel leiti videtavalt 11 Eesti sjaministri salajast pevaksku ja muid dokumente (Meie kaitsepolitsei. . . 1922; Meie saatkonna. . . 1922). Vrib mainimist, et see arreteerimine ei olnud tegelikult pris koosklas kehtivate seadustega ja kskik milline vlisriikide diplomaatidega seotud politseitegevus vajas igal juhul vlisministeeriumi nusolekut (Juhis. . . 1922: 198). 20. oktoobril 1922. aastal nimetati pressiataeeks Moskvasse s 25-aastane Tallinna Teataja ja Vaba Maa ajakirjanik Voldemar Kattenberg (eestistatult Hrm), kes he oma soovitajana mainis Laamani spra ajakirjanik Harald Vellnerit (Kattenbergi elulookirjeldus, 10.10.22, vlisminister Ants Piibu resolutsioon, 20.10.22. ERA 957-8-1734, l 1). Prast tle asumist ksis ta palDokumendist selgub, et Ado Birk on kokkuleppe olemasolus veendunud, kuigi arvab, et dokumente suulise kokkuleppe slmimise kohta ei ole.
20

19

Vt ka lejnud kirjavahetust uue ataee mramise teemal l 25 s

35.

28

29

Vlisministeeriumi informatsiooniosakond

Ivo Juurvee

gakrgendust, mida talle jrgmise aasta jaanuaris ka lubati. htlasi palus Laaman tungivalt, et rahaprobleemide prast ts vahet ei tuleks. Uue aasta alul andis ta Kattenbergile uued juhtnrid: Teie isikupuutumatuse kohta seletas mulle h. Saadik, et see attasheedele on antud. Muidugi loodan, et Teie seda kurjaste ei tarvita. Eriti kordan: ei snas ega kirjas le liigseid nimesid. Telegrammi tarii tusuga tuleb Teie telegramme enam kokku tmmata ja rohkem kirjalikkudes kokkuvtetes saata. Meile oleksid thtsad: 1. Eesti raha vabakurs iga ndal (kirjalikult soveti raha langemise igakordsed phjused, kaasnhtused ja tagajrjed.) 2. Kuna meie Tallinna raadiojaam on tieste podagras ka thtsamad Vene poliitika sndmused kokkuvetult. (Nituseks lugesime nukogude liidu kongressist alles Euroopa lehtedes.) 3. Iga kuus kord (lpuks) elukalliduse ja tliste (ppimata ja ppinud) reaalpalga liikumisest. 4. Tnavu talv-kevade kriisi iserasused (mitte liig pudipadi, vaid iseloomulikud peajooned nepi, ktte, transpordi ja suurtstuse alalt). 5. Vlisriikide, eriti Saksa, penetratsioon Venes. 6. Kommunistide erivoolud sise- ja vlispoliitikas. (Laaman Kattenbergile, 9.01.23. ERA 957-1-161, l 11p.) Nagu nha, on varem esmathtsad poliitilised teemad vahetanud koha tagaplaanil olnud majandusteemadega. See vis olla Laamanile avaldatud ministeeriumipoolse surve tagajrg. Koopia kirjast saadeti saadik Ado Birgile, kes vastuses Laamanile lkkas mber tema vite pressiataee isikupuutumatuse kohta. Vene pool s oli alles vlja ttamas saatkondade puutumatuse kava, mille jrgi ataeed olid kll puutumatud, kuid samas juhtis saadik thelepanu, s et kuna teistes saatkondades ei ole pressiataeed diplomaatilise s koosseisu hulgas, torkaks Eesti saatkonna vastava ametniku diplomaadiks muutmine silma (Birk Laamanile, 20.01.23. ERA 9571-161, l 3). Kui Eduard Laaman kirja vlisminister Aleksander Hellatile ette kandis, pakkus viimane probleemile jrgmise lahenduse: kutsuda Moskvast ra ks saatkonna sekretr, mida ta nagunii soo30

vis teha,21 ja tema asemele saata kedagi kvemat meest, niteks pikut Stockholmist, kelle peale siis, nagu see saatkondades tavaline, salajane asjaajamine ja informatsioon langeks. Sel korral jksid ka presse attashele ainult tavaliste saatkondade presse attasheede kohustused, mille jaoks erilisi kindlustusi pole tarvis (Laaman Birgile, 23.01.23. ERA 957-1-161, l 6). Esialgu jtkus siiski kik vanaviisi ja Kattenberg titis teiste saatkondade pressiataeedest erinevaid kohustusi ilma diplomaas tilise kaitseta. Tal oli pikem vestlus tekist Richard Vennikas sega, millega Laaman rahule ei jnud: Vennikase asjus hoiatasin schifriga. Kas temaga suudate lbi kia, seda peate juba esimesest kokkusaamisest otsustama: kumb seal kumbagilt midagi vlja pigistas. Teie teatest pole nha, et Teie talt midagi vlja pigistasite isegi mitte tema teenistusala ja kompetents ja roll praegu Eesti enamlaste seas, mille najal edaspidiseid sondeerimisi tuleks ajada. Sel korral on karta, et tema Teist tugevam (Laaman Kattenbergile, 30.01.23. ERA 957-1-161, l 99p). Kattenbergi korduv soov tervislikel phjustel Moskvast ra tulla rahuldati alles 1923. aasta juunis, kui saatkonna arst tal nervide rritava nrkuse (neurasthenia gravis) diagnoosis (Tunnistus, 18.06.23. ERA 957-8-1734, l 2). 16. juulist saadeti tema asemele endine Narva linnapea ja Phja Kodu toimetaja Anton Vhmar, kes ttas seal kuni jrgmise aasta suveni, mil suundus peamajja Oidermanni alluvusse I sekretri kohusetitjaks (Eesti vlisteenistus. . . 2006: 130). Veel enne Kattenbergi naasmist saadeti mitte kll tema asemele, vaid krvale ka kvem mees, kuid kahjuks mitte Oskar pik, vaid hoopis Roman Birk, kes oli 1921. aastal Moskvas ttanud. 1919. aasta oktoobrist oli Birk teeninud eri ametikohtadel Eesti Vabariigi piirivalves ja siseministeeriumis, sh 1920. aasta juunis ja juulis politsei peavalitsus lema abina ning 1920. aasta oktoobrist 1921. aasta mrtsini siseministri adjutandina. Siseminister Karl Einbund ji tema tga rahule ja kirjutas Birgi kohta: titis kiki oma kohuseid ausalt, korralikult ja iseralise hoolega, mille tttu teda kui ausat ja viisakat ning korralikku isikut sooviEduard Laamani arvates oli selleks sekretriks Andres Kurrikoff, kelle suhted saadikuga olid halvad.
3
21

31

Vlisministeeriumi informatsiooniosakond

Ivo Juurvee

tada vin (Roman Birgi teenistusleht siseministeeriumis. ERA 14-2-1390). Et ta oli reservkapten, ksiti enne tema vlisministeeriumisse tle vtmist 1923. aasta jaanuaris arvamust ka kindralstaabist. Staabilemal kolonel Juhan Trvandil vastuviteid ei olnud. Birk veti tle 16. aprillil 1923 ja komandeeriti Moskva saatkonna ksutusse 25. aprillil (Roman Birgi teenistusleht. ERA 957-8-1649, l 28). Tema tegevuse kohta on Eesti arhiivides andmeid vhe need vivad olla kaduma linud prast Ado Birgi afri toimunud juurdluse kigus vi hiljem Nukogude okupatsiooni ajal. On raske isegi elda, kui palju ta sltus oma ts informatsioonibroost ja kui palju kindralstaabist. Siiski on teada, et juba enne saadik Ado Birgiga seotud afri oli Roman (Eestisse tulles tles ta oma eesnimeks Alfred-Rudolf) Birk ratanud kaks korda politsei huvi. 7. jaanuaril 1921. aastal otsis kaitsepolitsei lbi kellegi kommunist Knnapuu (vimalik, et tegu oli Olga Knnapuuga, tulevase Olga Lauristiniga) korteri ja leidis sealt ajakirja Klassivitlus 1919. aasta numbrid 1/2 ja 3/4. Esimeses neist oli autoriks ka Roman Birk, teises lihtsalt R. Birk. Kuulati le rida isikuid, et selgitada Birgi tegevust Venemaal enne 1919. aasta septembrit, mil ta saabus Eestisse. lekuulatavate tlused olid niivrd vastukivad, et neist on raske midagi kindlat vlja lugeda (AlfredRudolf Birki teenistusleht. ERA 495-7-347). Oma kaardi poliitilise politsei kartoteeki sai ta 10. mrtsil 1926 (kolm kuud enne skandaali Moskvas) sagedaste reiside tttu Nukogude Liitu (Roman Birk (kartoteegikaart). ERA, poliitilise politsei kaartkartoteek.22 ) Venemaa vlisluure poolametlikus ajaloos phendatakse Roman Birgile eraldi peatkk. Seal esitatud versiooni jrgi ttas Birk Eesti saatkonnas Moskvas. Ulatusliku petteoperatsiooni Trust kigus vtsid temaga 1921. aasta novembris hendust Kolesnikov ja Opperut ning alustasid tema kaudu kirjavahetust, mis esialgu oli isiklikku laadi. 1922. aasta jaanuarist hakati edastama ka sjalisi ja majanduslikke andmeid. Olles mne aja prast
Esialgu mrgiti ta kaardile lisaks ldandmetele ainult: Vlisministeeriumi internatsionaal ajakirjanduse esitaja ning on lhedas henduses N. Venemaaga, kuhu oma abikaasa Antoninaga tihti sidab.
22

veendunud, et Birki oleks vimalik vrvata, teatas Kolesnikov, et on tegelikult tekist Viktor Kisjavski, ja pakkus vimalust s koostks, mis kestiski jrgmised 15 aastat (Oterki. . . 1996: s 130134).23 Midagi on korrast ra ka selle versiooniga, sest Eesti vlisministeeriumi dokumentide jrgi vabastati Birk saatkonnast 21. detsembril 1921 ja mrati uuesti ametisse alates 25. aprillist 1923 (R. Birki teenistusleht. ERA 957-8-1649. Vt ka Pihlak 1995: 8485). 10. mrtsil 1924. aastal leidis aset sndmus, mis nitas hepoolset taganemist 1922. aasta Sa(a)rva-Starki kokkuleppest. Petrogradis arreteeris OGPU Eesti konsulaadi ametniku Konstantin Rostfeldti, keda sdistati salakuulamises. Rostfeldti otsene lemus peakonsul Viktor Tomberg ji veendumusele, et tegu on provokatsiooniga. Ka kindralstaabi lem kolonel Trvand raius nagu rauda, et ei tema ega tema alluvad ole Rostfeldtile mingeid lesandeid andnud. lekuulamistel OGPUs murdus Rostfeldt tielikult, teda vanglas klastanud e visiidi jrel Eesti saatkonda sai see teatavaks ka Tallinnas (Kirjavahetus seoses Rostfeldti arreteerimisega. ERA 957-12-563). Rostfeldti tunnistused olid nhtavasti heks hilisema peakonsuli Tombergi, asekonsul Peeter Taugi ja sjaveataee Moskvas Gustav Maseri tagasikuts sumise phjuseks. Rostfeldti omakelisest tunnistustest jookseb lbi ka Eduard Laamani nimi. Ta tunnistas, et ei tea, kas Tomberg, keda Rostfeldt ldiselt spioneerimises sdistas, sai Laamanilt lesandeid, kuid viimaselt tuleva posti avas peakonsul Tomberg alati ksinda vi ainult Taugi juuresolekul. Korra olevat Rostfeldt ninud Tombergi laual Laamanile adresseeritud tundmatute allikate phjal koostatud ettekannet kullatagavarast, milles kirjeldati riiklike mastaapidega spekulatiivset operatsiooni (rakiri Rostfeldti omakelisest tunnistusest, dateerimata (arvatavasti 9.11.05.22). ERAF 130SM-1-10551, 2. kd, l 104). Tunnistusest ilmneb, et see on vastuseks uurija kirja panemata jnud ksimusele, seega pidi Laamani nimi OGPU-le tollal juba tuttav olema. Varem sjaveluures ja vlisministeeriumis ttanud Leo Laurson saadeti Moskvasse pressiataeeks 1924. aasta suve algul (Laurs
23

Sama versioon esineb ka Razvedka. . . 2002: 5859.

32

33

Vlisministeeriumi informatsiooniosakond

Ivo Juurvee

soni teenistusleht. ERA 957-8-1788, l 1p2). Paraku on vhe teateid ka tema tegevusest seal. Thelepanu vrib Moskvast 1. augustil 1924 poliitilise osakonna juhatajale saadetud ettekanne, mille vlisminister saatis teadmiseks riigivanem Friedrich Akelile ja siseminister Theodor Rugule (Moskva Eesti saatkonna informatsioon vlisministeeriumi poliitilise osakonna juhatajale, 1.08.24. ERA 957-12-563, l 200200p: avaldatud Kas nad lahkusid. . . 1996: 102103). Et dokument on signeerimata, jb kahjuks teadmata, kas selle koostas Roman Birk, Leo Laurson, saadik Ado Birk ise vi hoopis keegi saatkonna sekretridest, kuigi viimast on raske uskuda. Samuti ei olnud koostajaks nhtavasti sjaveataee Gustav Maser, sest tema s oleks saatnud ettekande pigem kindralstaapi, sinna aga judis see alles ajal, mil tegeldi juba mssu asjaolude ja riigiametite sellele eelnenud tegevuse uurimisega. Dokumendis kirjeldatakse sna tpselt ettevalmistusi 1. detsembri riigiprdekatseks (selle vimalikku aega siiski ei mainita), kuid riigijuhid jtsid selle suuresti thelepanuta. Selle phjuseks oli arvatavasti lik dokumendi lpus: Eelpooltoodud teated on tiesti kontrolleerimata ja peaaegu vimata on neid ldse praegu kontrolleerida, sest kominternile ligipsemine on vga raskendatud, mille tttu kuuldusena vtta tulevad. Ka paistavad mned asjaolud uskumatud olevat. Selline enesekriitika andmete igsuse kohta ei olnud Moskvast Tallinna saadetavatele ettekannetele ldiselt iseloomulik ja oli kllap tingitud kartusest, et juhul kui andmeid kindlana nidata, vetakse Eestis kasutusele laialdased ning kallid julgeolekuabinud, mis juhul, kui mssu ei jrgne, tooks omakorda kaasa peapesu raporti koostajale. Andmete kontrollimise tegi lisaks Kominterni raskele ligipsetavusele vimatuks ka asjaolu, et peagi kutsuti kik informatsiooni kogumisega tegelevad ataeed s Moskvast ra. Selleks ajaks vlisministeeriumist lahkunud Eduard Laaman on 27. septembril 1924 kirjutanud pevikusse vlisministri abilt Karl Toferilt ja Eesti-Vene kaubanduskoja esimehelt Rudolf Renningult saadud infona muu hulgas: Birk ldse ei sallida saatkonnas vrast silma, presseattasche Laursoni si vlja ilma iseralise sta, nd pole kedagi, tahab sjaattascheet major Maserit vlja sa. Kaarel Robert Pusta olevat Birgi seisuko34

haga pooleldi nustunud ega saatkonda vi mneks spionaashi pesaks teha (Meie vastus. . . 2003, 8: 1778). Jrelikult said hrumised saadiku ja ataeede vahel alguse juba enne Emil s Kurski mramist sjaveataeeks, lihtsalt tema ajal saavutas Birgi s afr haripunkti. Ado Birgi hirm saatkonna spionaa ipesaks muutumise ees vis z olla phjendatud: korraga olid Moskvas Roman Birk, Leo Laurson ja sjaveataee Gustav Maser. Arvestades, et samal ajal s ttasid saatkonnas (tehnilisi ttajaid arvestamata) I sekretr Peeter Jgi, II sekretr Philipp Kaljot, ataee Mihkel Avik, tegeles pool s ttajaskonnast kui mitte diplomaadile kohatu, siis vhemasti saadikule raskesti kontrollitava tegevusega. Teisest kljest ei pruukinud vras silm saadikule meeldida tema enda vimaliku valgustkartva tegevuse vi kohati liigse tegevusetuse tttu hangeldamine, millega Eesti esindustes Venemaal tegeldi, oli avalik saladus ja kuuldusi liikus ka Ado Birgi kohta. Samuti oli varem korduvalt juhtunud, et sjave- vi pressiataeed kaebasid saas diku kohatu kitumise, kuritarvituste vi tegevusetuse le. Kindlasti jtkus saadikul sel ajal ka muid muresid. Kaitsepolitsei oli Eestis aasta algusest saadik enamlaste arreteerimisel tublit td teinud ning see oli Eesti ja Nukogude Liidu suhteid tublisti pingelisemaks muutnud. Vimalik, et Rostfeldti arreteerimine oli OGPU vastukik kaitsepolitsei tegevusele. Igal juhul vabanes Ado Birk kolmest luurega tegelevast ataeest s pris lhikese aja jooksul. Roman Birk kutsuti 29. augusti kskkirjaga tagasi alates 15. septembrist 1924 (Ministri kt veli ksk, 29.08.24. ERA 957-8-1649, l 5), Leo Laurson kutsuti tagasi 1. septembril (Laursoni teenistusleht. ERA 957-8-1788, l 1p2) ning sjaveataee Gustav Maser rakutsumise otsuss tas Vabariigi Valitsus 31. oktoobril ja vlisminister andis vastavasisulise pevaksu 4. novembril (Vabariigi Valitsuse otsus 31.10.24. ERA 957-8-1828). Seega vahetult enne 1. detsembri mssu Tallinnas olid kik kolm luurajat Moskvast koju kutsutud. See vib olla ks phjustest, miks mssu ettevalmistused suures osas maha magati, kuigi soovida jttis ka avalike allikate kasutamine. Viimane enne riigiprdekatset laiali saadetud pikem sjaveluure raport Venemaa kohta prineb novembri algusest ja ei lasknud midagi hirmuratavat oodata. Selles eldi: 35

Vlisministeeriumi informatsiooniosakond

Ivo Juurvee

Leningradi sja[ve]ringkonnas uusi veosade mberpaigutusi mrgata ei ole (S.S.S.R.-i sjaline seisukord. (Andmetel kuni 1. XI 1924 a.) ERA 496-4-184, l 2031). Prast mssu ajakirjandust lbi vaadates mrgati selles nii mndagi, mis oleks pidanud valvsaks tegema, nagu reservvelaste kolmendalastele kordusppustele kutsumist NovgorodiStaraja-RussaPihkva rajoonis paiknevas 56. laskurdiviisis ja Eesti-vastaseid meeleavaldusi Eestiga piirnevatel aladel asuvates Punaarmee veosades (Muudatused Leningradi sjaveringkonnas. (Nukogude ajakirjanduse andmetel), 3.12.24. ERA 496-4-184, l 32.24 ) 1925. aasta alul nimetati Moskvasse uueks sjaveataeeks s Emil Kursk, kuid uue pressiataee ametisse mramiseni lks s 15 aastat. Aktiivne luuramine oli selleks korraks hel pool. 1925. aastal on mned ettekanded saatnud Philipp Kaljoti asemel saatkonna uueks II sekretriks saanud Edgar Hbemgi. Nendes esinevad tihti vljendid nagu lehtedest loeme vi linnas levivad jutud, kik raportid lpevad lausega: Kannan kesoleva ette hr. Saadiku korraldusel. Aprillist on sama t le vtnud Peeter Jgi. Tema ettekanded ei ole erinevalt Hbemgi omadest enam suunatud vlisministrile, vaid otse informatsioonibroo juhatajale ja ilma mingi korralduseta (vt ERA 957-1-334). Kuivrd oli pressiataeede tegevus illegaalne? 1. juunist 1922 s kehtis Vene NSFV kriminaalkoodeks, mille 66 Osavtt igasugusest spionaa ist, mis vljendub vrriikidele vi kontrz revolutsioonilistele organisatsioonidele, kontrrevolutsioonilistel eesmrkidel vi tasu eest teadete, millel on riigisaladuse iseloom, eriti kui need on sjalised teated, edasiandmises, teatamises vi varastamises vis kaasa tuua krgeima karistusmra koos kogu vara konskeerimisega vi kergendavatel asjaoludel vhemalt viis aastat vangistust, samuti koos kogu vara konskeerimisega ( 58). Krgeimaks karistusmraks oli VNSFVst teatud ajaks vi thtajatult vljasaatmine ( 32), kuid sjatribunalidele alluvates kohtuasjades oli selle karistuse asemel
Aastatel 18991902 sndinud mehed kutsus Pihkva sjakomissariaat kordusppustele juba 28. novembril, hiljem oli foto sellest Eduard Laamanil olemas. (Prikaz 3 Pskovskogo Voennogo Komissariata, 28.11.24. ERAF 129SM-1-2238, foto mbrikus.)
24

krgeimaks mraks siiski mahalaskmine ( 33). Juhuks kui kirjapandud spionaa i (vi mne muu kuriteo) mratlus oleks kahtlusz aluse sdimistmiseks liiga kohmakaks osutunud, olid koodeksi koostajad ette ninud 10, mis stestas: Juhul, kui Kriminaalkoodeksis otseseid viiteid erinevatele kuriteo ilmingutele ei ole, kasutatakse karistusi vi sotsiaalse kaitse vahendeid vastavalt Kriminaalkoodeksi paragrahvidele, mis langevad kuriteo raskuse ja liigiga kige rohkem kokku. Seega: et pressiataeedel diplomaatis list puutumatust ei olnud, oleksid nad vahelejmise korral saanud loota vaid vljavahetamisele. Oskar pik on sarkastiliselt spionaa i jaoks kasutatava enamlaste mdupuu mratlenud nii: z igasugune informatsiooni saamine Soveti riigi elust vljaspool ametlikult serveeritud propagandat ja Potjomkini-klade imetlemist (Mamers 1957: 220). Kas ja millises ulatuses luurati Venemaal aastatel 19251940, jb esialgu vastamata. Samuti ei saa veel elda, kas juhul, kui luuretegevus toimus, oli selle kureerijaks endiselt informatsioonibroo. Mned informatsioonibroo ttajad Moskva saatkonda siiski sattusid. 1926. aasta juunist kuni oktoobrini ttas seal II sekretrina, seejrel I sekretri kohusetitjana ja lpuks asjurina Anton Vhmar, kes oli Moskvas pressiataeena s ttamisele jrgnenud aja olnud informatsioonibroos I sekretri kohusetitja; 1927. aasta maist kuni 1928. aasta aprillini aga Richard Jffert, kes hiljem oli peamajas informatsioonibroo ametnik (Vlisministeeriumi koosseisude raamat 1933. ERA 9576-840, l 19; Jfferti teenistusleht. ERA 957-8-1704). Nende puhul ei ole tendeid, et tegu oleks olnud millegi enamaga kui tavaline diplomaatide rotatsioon. Karl Zirkel saadeti informatsioonibroo II sekretri kohalt Moskvasse ataeeks 1935. aasta alul, mrtsist mrati ta Lenins gradi asekonsuliks. Juba enne tema saabumist uude teenistuskohta kahtlustas Leningradi NKVD Zirkelit sidemetes Eesti luurega. NKVDs tema kohta sama aasta aprillis koostatud iseloomustuses mrgiti, et vlismaalt prinevate andmete phjal on Zirkel Eesti luure resident (NKVD eriosakonna I jaoskonna lema Kelimani koostatud iseloomustus, 04.35. ERAF 130SM-1-8113JV,

36

37

Vlisministeeriumi informatsiooniosakond

Ivo Juurvee

l 21.25 ) Zirkel veti teravdatud thelepanu alla, temaga suhtles vhemalt neli NKVD informaatorit, kelle varjunimedeks olid Serebrjanaja, Milovskaja, Aurora ja Antonova vhemalt nimede jrgi vib oletada, et naisterahvad. Midagi huvitavat neil vlja selgitada ei nnestunud, kuid see pandi Zirkeli ettevaatlikkuse arvele ning arvamust, et ta on Eesti luure resident, ei muudetud. Karl Zirkel arreteeriti 14. juunil 1941 ja teda sdistati kodanlikus riigis krgetel kohtadel ttamises, Kaitseliitu kuulumises ja spionaa is Moskvas ning Leningradis aastail 19351936. Viimase z kohta tendeid ei olnud ja sdi ta ennast ei tunnistanud (Zirkeli juurdlustoimik. ERAF 130SM-1-8113). Ksimused kes oli Zirkeli kohta andmeid andnud allikas ning kas see allikas teadis vaid, et Zirkel oli ttanud informatsioonibroos, ja tegi sellest oma jreldused, vi oli ta testi resident, jms jvad paraku vastuseta. Kuna dokumentidest ilmneb, et ks vheseid NKVDle Zirkeli eluloo kohta teada olnud fakte oli tema teenimine Eesti saatkonnas Stockholmis (seal oli ta II sekretriks 19311934), on vimalik, et info tema kohta ei prinenud Eestist ja ta oli mnele Nukogude luurajale silma jnud hoopis Rootsis. Moskvas viibis Zirkel ainult umbes kuu aega ja vaevalt ta selle aja jooksul eriti luurata judis; Leningradis tema residendiks olekus ratab kahtlust fakt, et NKVD ei suutnud tema kohta poolteise aasta jooksul mingit kompromiteerivat operatiivinfot hankida. Mainimist vrib veel Oskar pik, kelle kasutamist Kattenbergi asemel oli kaalutud juba 1923. aasta alul ja kes saadeti 1928. aasta suvel Moskva saatkonda I sekretriks. (1926. aasta oktoobrist kuni detsembrini oli ta olnud samas saatkonnas asjur.) Tema mlestusi lugedes jb mulje, et osaliselt teostus Aleksander Hellati rohkem kui viis aastat varem vljakidud mte. pik kirjutab, et saatkonna pealesandeks oli Eesti valitsuse informeerimine Nukogude Liidus toimuvast. Kuigi on olemas inimesi ja ringkondi, kes arvavad ja vidavad, et saatkonnad tegelikult muud ei tee kui spioneerivad, toimus kogu info kogumine seaduslikul teel. Tema lesandeks oli koostada ja saata vlisministeeriumile
NKVD dokumendid Zirkeli jlgimise kohta Leningradis aastail 19351936 on samas toimikus l 1223. Zirkeli teenistuskigu kohta vt tema teenistusleht, ERA 957-8-2042; Vlisministeeriumi koosseisude raamat 19271928. ERA 957-6-583, l 205.
25

levaateid ning aruandeid Nukogude Liidu majandusest, vlisja sisepoliitikast. Ta nimetab viit liiki allikaid: 1. Ajalehed, mis olid suured ja igavad ning mille lbittamine vttis aega. 2. Infovahetus teiste saatkondadega. Et piku hinnangul olid vlisajakirjanikud ja kik saatkonnad, ka suuremate infokogumise vimalustega suurriikide saatkonnad, vga halvasti informeeritud tegelikust olukorrast seal, kus enamlased tsiselt pdsid meie eest midagi varjata, siis olid selle infovahetuse sisuks suurelt jaolt kuulujutud. 3. Vlisajakirjanike pumpamine. Moskva vlismaalaste kogukond oli vrdlemisi vike ja kis omavahel tihedasti lbi. Peale diplomaatide kuulusid sellesse veel ajakirjanikud, kes vhemalt arvasid end Vene asjadega kursis olevat. Mnel oli hid sidemeid vimuringkondades, kuid pik vihjab, et see pidi thendama htlasi sidemeid OGPUga. Ta kirjutab mningase eneseirooniaga ning knismiga avalike allikate kasutamise ja diplomaatide kodumaale saadetud ettekannete kohta: ldiselt olid ajakirjanikud diplomaatide juures krges kursis, kes neid pdsid pumbata materjali saamiseks oma super-salajaste ettekannete jaoks. 4. Knelused kommunistlike ametnikega. Sel ajal oli nende kest vimalik veel mndagi huvitavat teada saada, kuid sedagi ainult pidudel, kui oli sdud ja joodud. 5. Isiklikud muljed ja kokkupuuted kohalike elanikega. Lbikimine kohalikega oli piku vitel kll puht seltskondlikku laadi. (Mamers 1957: 186187, 230.) 1939. aasta juulis saadeti prast 15-aastast vaheaega pressiataeede kasutamises Stockholmi Karl Ast, mis tegelikult oli talle s poliitiline pagendus. Vlisministeeriumi korraldusel oli ta tagasi Eestis 23. augustist kuni 2. septembrini 1939, seega Saksamaa ja Nukogude Liidu mittekallaletungi pakti slmimisest kuni Teise maailmasja puhkemiseni. Sidu phjust pole nnestunud kindlaks teha, kuid raske on uskuda, et sellel ei olnud midagi tegemist pingelise poliitilise olukorraga Euroopas. Samas peaks sellises olukorras olema pressiataee koht just saatkonnas ja mitte miniss teeriumi peamajas. Kui uskuda Stockholmi saadiku Heinrich Laretei ja Helsingi saadiku Aleksander Warma mlestusi, siis jagus 39

38

Vlisministeeriumi informatsiooniosakond

Ivo Juurvee

Astile pnevat tegevust ka jrgmisel talvel TASSi korrespondentidega suhtlemisel. Prast juunipret Ast Eestisse tagasi ei tulnud ja 1. augustil 1940 vabastati ta teenistusest.26 Prast baaside lepingu slmimist nimetati 15. novembril 1939 vahepeal peatoimetaja ametit pidanud Eduard Laaman ise pressiataeeks Moskvasse, kuhu ta ji kuni 1940. aasta suveni.27 Hils jem vitis ta NKVD uurijale, et tema lesandeks oli Moskva ajakirjanduse ja ldse kirjanduse jlgimine (obzor) ning sellest Eesti saatkonnale ja vlisministeeriumile ettekandmine. Uurija leitnant Tarassov vastas kll, et sellega tema lesanded sugugi ei piirdunud, kuid rohkem sama ksimuse juurde tagasi ei prdutud (Laamani lekuulamisprotokoll, 28.03.41. ERAF 129-1-2238, l 4041). 1940. aasta jaanuarist kuni juunini oli pressiataeeks Berliinis s ajalehe Uus Eesti juures vlisuudiste alal ttanud Henno Lembit Rahamgi. Aasta hiljem tunnistas ta NKVD-le, et esialgu pakkus vlisministeerium talle komandeeringut Berliini hekskaheks kuuks. Teda instrueerisid Albert Tattar ja ETA direktor Karl Kornel, lhidalt ka vlisminister Ants Piip. Tpseid juhiseid Rahamele ei antud, ta pidi ttama kui objektiivne ja neutraalne ajakirjanik-vaatleja. Peaeesmrk oli edastada Eesti saatkonnale seda infot, mida anti vlisajakirjanikele iga pev Saksamaa vlisministeeriumis ja propagandaministeeriumis toimuvatel pressikonverentsidel (ERAF 129SM-1-2309, l 24p25, 3232p; Eesti vlisteenistus. . . 2006: 182). Arvestades ldist olukorda ja vimalikke komplikatsioone riikidevahelistes suhetes, on vhetenoline, et Ast, Laaman ja Rahamgi oleksid aastatel 19391940 Rootsis, Nukogude Liidus ja Saksamaal kasutanud samu illegaalseid meetodeid, mida kasutasid pressiataeed 1920. aastate algul Venemaal. htlasi ei ole s siiani nnestunud leida htki dokumenti, mis testaks vastupidist.

Peale katsete ise teavet hankida oli oluline ja vib-olla isegi olulisem infovahetus. 1. juunil 1922, ksitledes uue pressiataee s mramist, juhtis Eduard Laaman kirjas saadikule Moskvas viimase thelepanu asjaolule, et Venemaa informatsioonid, mis viimasel ajal Teile siit lhevad, on vahetus alusel saadud. Kuna meil viimasel ajal vastutasust puudus tuleb, hvardab ka see allik kinni jda (Laaman Birgile, 1.06.22. ERA 597-1-123, l 26). Ainult avalikest allikatest prit teave arusaadavatel phjustel selliseks vahetuskaubaks olla ei saanud. Eduard Laamani pevikut sirvides jb silma, et informatsiooniosakonna juhatajana on ta suhelnud mitme luureohvitseriga: Briti luure residendiga Eestis Ronald Forbes Meiklejohniga, kindralstaabi III osakonna28 (ehk vastuluure) lema Karl Lauritsaga ja tema kohusetitjaga Mart Tuisuga. Eestit Venemaal esindavatest inimestest on Laamaniga vestelnud pressiataee Moskvas Voldes mar Kattenberg, sama saatkonna I sekretrid Andres Kurrikoff ja Peeter Jgi, Eesti peakonsul Petrogradis Viktor Tomberg ja asekonsul Peeter Tauk 29 (viimased kaks misteti spionaa is sdi z 1950. aastal). Vlismaalastest olid kige olulisemad kontaktid Meiklejohniga. Briti luure residentuuride suuruse ja nende eelarvete kohta on tpseid andmeid 1923. aasta kohta, siis oli Briti luurel le maaTollal koosnes Kindralstaap neljast osakonnast: I (operatiiv)osakond, II (informatsiooni)osakond, III (vastuluure)osakond, IV (topohdrograaa)osakond. II osakond tegeles peamiselt avalike allikate ja sjaveataeedega, III osakond operatiivtga. s 29 Vt Meie vastus. . . 2003. Ajal, kui Laaman juhtis informatsiooniosakonda, leidsid mainitud kohtumised aset: Meiklejohn 27. VI 1922 (lk 1548), 13. XI 1922 (lk 1551), 9. II 1924 (lk 1565); Laurits 26. X 1922 (lk 1550), 26. III 1923 (?) (lk 1554); Tuisk 3. I 1924 (lk 1559); Kattenberg 22. II 1924 (lk 1566); Kurrikoff 26. III 1923 (lk 1554); Jgi 29. XII 1923 (lk 1558); Tomberg 19. III 1923 (lk 1553), 19. XII 1923 (lk 15571558), 22. II 1924 (lk 1566); Tauk 29. XII 1923 (lk 1558). Torkab silma, et sel perioodil ei ole sissekandeid hegi kohtumise kohta kaitsepolitseinikega, kuid kuna pevik on silinud osaliselt ja kindlasti ei kandnud Laaman sinna sisse kiki tkohtumisi, ei pruugi see thendada, et ta tegelikult kaitsepolitseinikega ei kohtunud.
28

26 Mlemad saadikud vidavad, et Nukogude Liit sondeeris pinda Soomega Talvesjas rahu slmimiseks Karl Asti kaudu (Laretei 1970: 244245; Warma 1993: 7683; Asti teenistusleht. ERA 957-8-1636, l 1p2, 6). 27 Sellelt kohalt vabastati ta 1. augustil 1940. Laamani teenistusleht. ERA 957-8-1777, l 1p2.

40

41

Vlisministeeriumi informatsiooniosakond

Ivo Juurvee

ilma luureresident 33 saatkonnas. Agentuurile olid kige suuremad kulutused Hollandis (5750 naela) ja Trgis (4740 naela) ning juba kolmandal kohal oli aukartust ratava 3956 naelaga residentuur Eestis. Vrdluseks olgu eldud, et see oli 9,4% inglaste poolt le maailma allikatele kulutatud summast ja sama raha eest oleks niteks kigile Eesti kaitsepolitseinikele saanud palka maksta rohkem kui aasta. Loomulikult ei olnud see raha suunatud ainult asukohariikide vastu. Hollandi residentuuri tegevus oli arvatavasti sihitud peamiselt Saksamaa vastu, Trgi residentuur pidi koos Egiptuses paiknevaga silma peal hoidma Suurbritanniale nii olulisel Lhis-Idal, ja Eesti oli sobiv paik Venemaa kohta info hankimiseks. Nukogude Venemaa vastu tegutseval Briti residendil Riias oli oma informaatoritele maksmiseks samuti sna avarad vimalused (3600 naela), mrksa vhem saadi kulutada Stockholmis (900 naela) ja Helsingis (840 naela). Tallinnas ttas lisaks Meiklejohnile saatkonnas arvatavasti passikontrolli ohvitseride (Passport Control Ofcer) katte all veel kolm tema alluvat. Viisade vormistamine oli vaid murdosa nende meeste tst samal ajal laekus viisade eest ainult 71 naela.30 Meiklejohn jlgis enamlasi aktiivselt. Analsides 1921. aasta aprilli algusest kuni detsembri lpuni silinud lnklikke allikaid, on kogenud luureuurija Craig G. McKay jreldanud, et Meiklejohnil oli vhemalt 38 informaatorit Tallinnas, Moskvas, Viiburis ja Riias31 ) ning et ta saatis Londonisse heksa kuuga umbes 1000 raportit. Tallinna jaama (station) informaatoreid thistati eesliitega BP, vljaminevaid raporteid thtedega RM (Ronald Meiklejohn vi Reval Mission). Huvi tunti III Internatsionaali ja tekistide tegevuse, samuti ldiste poliitiliste suundumuste, s vlismaale suunatud propaganda jpm vastu, kuid silinud allikate arv ei luba esmathtsaks olnud ksimuste kohta jreldusi teha (McKay 1994. Meiklejohni ja Laamani omavahelisest kirjavahetusest seni leitud kirjad nitavad, et kahe mehe suhtlemine oli vhemalt mnel ajal vga tihe. Neis kirjades ksitletud teeSISi residentuuride struktuuri ja eelarveid 1923. aasta kohta vt Judd 1999, repro sisekaanel. 31 Vib-olla on Eduard Laaman ks nimetataud 38-st, kuid dokumentides on viidatud ka Eesti ametlikele allikatele (Ofcial Sources, Estonia).
30

madeks on enamlike ja vene emigrantidest isikute tegevus, Balti laevastik jms. Meiklejohni huvitavad peamiselt andmed kindlate isikute kohta.32 Peaphjus Balti riikide residentuuride ebavrdeliselt suureks paisutamisel oli brittide soovimatus luua residentuuri Moskvas. Kllap olid mlestused Lockharti lbikukkumisest ja kapten Cromie surmast veel liiga vrsked ning liiga valusad. Takistuseks oli ka diplomaatiliste suhete puudumine Suurbritannia ja Nukogude Venemaa vahel, mille tttu puudus Moskvas saatkond. 1921. aastast tegutses seal kll Briti Kaubandusmissioon, kuid seda kasutati luureks vga piiratud ulatuses, kui ldse (Tomaselli 2002). Teine britte kimbutav probleem oli vene keelt valdavate ohvitseride ja teiste vimalike salakuulajate pidev nappus. Arvatavasti muutus teabevahetus 1920. aastate keskpaigast informatsioonibroo ts vhem thtsaks. Et enam ei olnud pressiataeesid, oli osakonnal vhem operatiivinfot, mida partneritele s pakkuda. Teiseks loodi 1923. aastal vlisministeeriumis ministri abi ametikoht. Kui mitte varem, siis vhemalt 1930. aastatel vahetasid sellel ametikohal ttanud inimesed aktiivselt sjaveluurega infot (Laretei 1970: 182; Mamers 1958: 54) ja informatsioonibroo juhatajat ei olnud vahelliks enam tarvis. Kolmandaks ei olnud Laamani asemele panna kedagi, kellel oleksid olnud sama laialdased sidemed. 1920. aastate esimesel poolel Venemaa kohta info hankimise puhul tuleb tunnistada, et kui mitte informatsiooniosakond, siis vhemalt Eesti sjaveluure oli venelaste luuremngu Trust poolt suuremal vi vhemal mral n- ra lollitatud. Tenoliselt olid selle ohvrid siiski mlemad Eesti luureteenistused ja Birgi afriga kahjustati ka riigi rahvusvahelist mainet. Kahjurm vi ebaprofessionaalsuses sdistamine oleks siin kohatu, sest sama saatuse osalised olid ka inglased, prantslased, poolakad ja soomlased (Andrew, Mitrohhin 2002: 4146), hesnaga nhtavasti kik, kes tollal Venemaal toimuvaga sgavuti kursis olla pdsid.
Suhtlemise tihedust nitab see, et hes kirjas viitab Meiklejohn samal hommikul toimunud kohtumisele (Meiklejohn Laamanile 13.12.20, avaldatud Arume 2000: 22) ja teises lubab ksitud andmeid jrgmiseks pevaks (Meiklejohn Laamanile, 15.06.21. ERA 957-1-94, l 52.)
32

42

43

Vlisministeeriumi informatsiooniosakond

Ivo Juurvee

Omal kombel vis see Eesti luurele isegi kasulik olla. Nimelt oli operatsiooni Trust eesmrgiks Vene valgeemigrantide juhtide kahjutuks tegemine. Et selleks oli vaja tekitada OGPU agentide vastu usaldus, lekitati suurelt jaolt ehtsat informatsiooni. Eesti luureteenistused sattusid seetttu enese teadmata kahemttelisse olukorda. hest kljest saadi infot, mis ongi ju luuretegevuse mte, teiselt poolt nrgestati oma tegevusega kaudselt Vene valgeemigrante: erinevalt niteks Suurbritannia riiklikest huvidest, ei olnud see Eesti riiklike huvidega vastuolus. Heaks tulemuseks vib pidada seda, et kik pressiataeena Ves nemaale saadetud inimesed tulid elusalt tagasi ja ka lhetuse ajal ei tulnud neist kellelgi vanglaleiba maitsta. Vrreldes inglaste vi ameeriklastega on selles osas punktiarv kindlasti eestlaste kasuks. Cromiest ja Lockhartist, kellega koos toimetati 1918. aastal trellide taha veel mitu Briti diplomaati, oli juba juttu. Sama vahistamislainega veti kinni ameeriklaste resident Ksenofon Kalamatiano, kes vabanes kolm aastat hiljem. 1925. aastal langes lksu, millest tal enam elusalt vlja tulla ei nnestunud, kigi aegade ks tuntumaid Briti salateenistuse ttajaid (selleks ajaks arvatavasti juba erus) Sydney Reilly (vt nt Fogelsong 1994; Lockhart 2003). Millest tuli nii suur sissekukkumiste arv? Venemaa ksitlustes on selle phjuseks toodud luurajate ebaprofessionaalsust.33 Tetera on selles olemas tollal ei olnud veel koole, kus luurajaid kogenud ppejudude ke all aastate kaupa spionaa iks vlja pez tada, vaid ts oli phirhk improviseerimisel. Peaphjuseks oli siiski Venemaa olukorra keerukus. See muutus vga kiiresti, ja soovides midagi ra teha, tuli ka reageerida vga kiiresti, tuues ohvriks ettevaatuse. Klma sja aegne praktika, kui lhenemine vimalikule allikale enne vrbamist kestis mnikord aastaid, ei tulnud tollal kne alla. Valikut, kas tegutseda ettevaatlikult vi ettevaatamatult, ei olnud; oli ainult valik, kas tegutseda vi mitte. Seda aitab nitlikustada ks samal ajal toimunud sjaline operatsioon. 1919. aasta augustis blokeeris Bjrksundis baseeruv Briti kergeristlejate eskaader Kroonlinnas asuvat enamlaste laeNiteks kirjutab Leonid Mletin: Esimese maailmasja ajal oli s Briti luure saavutanud suurt edu ja seda peeti igusega maailma parimaks luureametiks. Kuid Venemaal tegutsesid diletandid (2003: 21).
33

vastikku. Seda kaitsesid miinivljad ja tsaariajal pealinna kaitseks ehitatud vimas rannakaitsefortide ssteem. Laevastiku tuumiku moodustasid 305 mm peakaliibri suurtkkidega 23 000-tonnine lahingulaev Petropavlovsk ja 17 500-tonnine soomuslaev Andrei Pervozvanni; brittide 4100-tonnistest 152 mm suurtkkidega kergeristlejatest ei oleks neile soomusmrakatele klassikalises merelahingus vastast olnud. Et midagi enamliku laevastiku vastu ette vtta, oleks tulnud kas vallutada sadama sissesiduteed kaitsvad fordid maa poolt vi tuua nende pommitamiseks Lnemerre rasked sjalaevad. Mlemad variandid oleksid olnud ressursimahukad ning nende vimalikkus sjaliselt ja poliitiliselt ksitav. l vastu 19. augustit mindi vlja riskile ja ajaloos seningematu hulljulge torpeedokaatrite operatsiooniga rnnati vaenlase laevu nende baasis, tugeva merekindluse sdames. Seitsmest rnnakule linud torpeedokaatrist prdus tagasi vaid neli, kuid kuni navigatsioonihooaja lpuni ei nhtud enam liikvel htki hvitajast suuremat Vene sjalaeva (Bennet 2003: 153163, 252). Brittidel oli valik, kas tegutseda vi mitte, ja nad otsustasid tegutseda. Seesama valik seisis tihti ka luurajate ees. Kui avanesid operatiivsed vimalused info hankimiseks vi mjutustegevuseks, oli vimalik valida, kas neid kasutada vi mitte. Kui sjalise operatsiooniga seoses sai selle edu kohe kigile teatavaks, siis luurajate puhul see jigi saladuseks ning avalikkuse ette judsid propagandaaktsioonidena lbiviidud nidisprotsesside kaudu ainult altminekud. AVALIKUD ALLIKAD Juba 1920. aasta mais alustas vlisministeerium lbirkimisi kindralstaabiga ja raadiovalitsuse lema leitnant Friedrich Olbreiga, et informatsiooniosakonnal oleks vimalik kasutada ka Tallinna sdetelegraajaama kinniptud poliitilisi ja pressiteateid (Vlisminister staabi lemale 4.05.20, 20.05.20. ERA 9571-9, l 36, l 56). Nagu selgub Laamani juba viidatud kirjast Kattenbergile, tuli veel 1923. aastal tdeda, et kuigi meie Tallinna raadiojaam on tieste podagras, oli tegu olulise allikaga. Niteks 1920. aasta suvel, kui Poolas kisid gedad lahingud Punaarmeega, millest sltus ka Eesti tulevik, andsid mlema poole kindralstaabi poolt raadio teel edastatud pressiteated, mis kinni 45

44

Vlisministeeriumi informatsiooniosakond

Ivo Juurvee

pti, vimaluse sndmuste kiku operatiivselt jlgida.34 (Samast allikast ehk Posti Peavalitsusest judis vlisministeeriumi ka selliseid materjale, mida ei saa kuidagi nimetada avalikeks allikateks, nimelt Nukogude Liidu Tallinna saatkonnale tulnud ja selle vljasaadetud telegrammid, nii avatud tekstiga kui ka sifreeritud.35 ) Infokanalitest kige kiirem oli Eesti Telegraaagentuur, mis oli 1920. aastal vlja kasvanud 1918.1919. aastail vlisministeeriumi juures asunud Ajakirjanduse Broost ja telegraaagentuurist Estur. ETA oli riigi enamusosalusega aktsiaselts ja tegeles vlismaa infoagentuuride teadete tlkimisega eesti keelde ning edastamisega oma abonentidele. htlasi edastati Eesti uudiseid oma vlispartneritele, kuid see hlmas kogu tst vaid thise osa. Euroopas prdeliseks saanud 1939. aastaks oli ETA ttajate arv jnud kll samaks mis 20 aastat varem ajakirjanduse brool (1012 inimest), kuid agentuuri t thusus oli jrsult tusnud. ETA peakorteris Pikk tn 36 ttas neli raadiovastuvtjat, mis olid hendatud Hellschreiberitega (automaatkirjutajatega). See oma aja kohta moodne aparatuur vttis kogu peva vastu ja kirjutas paberlindile neljalt suurelt uudisteagentuurilt tulevaid teateid. Need agentuurid olid Reuters Londonis (vahendas lisaks Suurbritanniale ka Phja-Ameerika ja Kaug-Ida uudiseid), Havas Pariisis (Prantsusmaa ja Luna-Ameerika), DNB Berliinis (Saksamaa ja KeskAastail 19191920 Tallinna sdetelegraajaamas kinni ptud Punaarmee ja hiljem ka Poola armee teated asuvad silikus ERA 496-2-23. Samas on ka mned Tartu rahulbirkimistega seoses Eestis olnud venelastele adresseeritud telegrammid Litvinovile (l 5859), Krassinile (l 67 68), Joffele (l 69, 7881, 85). Telegrammid on lahtise tekstiga ning prantsuse ja vene keeles. 35 Sifreeringutest on silinud niteks Frumkin Vneschtorgile, 8.02.24 ja 11.02.24; Aralov Starkile 8.02.24; Stark Titerinile 10.02.24. ERA s s 957-12-563, l 722. Telegrammid on Posti Peavalitsuse blankettidel ja edastatud informatsiooniosakonna juhatajale. Vlisministeeriumi krptoanaltiline vimekus koosnes toona peamiselt sifriametnik Alma Lindperest, kes lisaks kogu ministeeriumi peamajas tehtavale sifreeri mistegevusele pidi hoolt kandma veel salajase arhiivi eest. Kas tal jtkus annet ja kogu muu t krvalt ka aega Nukogude koodide murdmiseks, on ksitav. Igal juhul puuduvad siiani selle kohta andmed.
34

Euroopa) ning Stefani Roomas (Itaalia ja Vahemere piirkond). Lisaks andsid telegraa teel uudiseid naaberriikide telegraaagentuurid: Nukogude Liidu TASS, Soome STT ja Lti LETA. Et suurtel agentuuridel oli korrespondente le maailma, oli suurema osa sndmuste kohta vimalik saada erinevaid seisukohti: niteks erinesid toonilt tunduvalt Reutersi ja DNB uudised Hitleri vlispoliitiliste ning hiljem sjaliste edusammude kohta. Samal phjusel ei olnud tielikku monopoli Nukogude Liidu uudiste osas TASSil. ETA toimetas uudised, tlkis eesti keelde ja edastas infoblletnidena tellijatele, kelle hulka kuulusid ka vlisministeerium ning sjavgede staap. Toimetus ttas kolmes vahetuses kella 9-st hommikul kella 2-ni sel selline taeg oli valitud silmas pidades sel trkki minevaid pevalehti. Ndalas veti keskeltlbi vastu umbes 2500 uudist (Peegel 1988). Telegraaagentuuride pakutava uudiste kiiruse ja laia haardega ei suutnud maailma luureteenistused ning saatkonnad enam vistelda; nende lesandeks ji pakkuda infot sellest, millest uudistes ei rgitud, ning anda levaadet sndmustest, mis ei olnud veel aset leidnud. Kiirelt arenevate sndmuste jooksvaks jlgimiseks, nagu niteks sjategevus 1939. aasta septembris Poolas, oli ETA esimene infoallikas.36 Informatsioonibroo jaoks olid avalikud allikad kige olulisemad. Niteks eelarveaastal 1934/1935 vlisajakirjanduse jrgi jlgiti pidevalt vlispoliitiliste sndmuste kiku ja koostati igapevane kokkuvte vlispressist kigi thtsamate sndmuste kohta, phendades erilist thelepanu sellele osale sndmustest, mis puudutanud Ida-Euroopa poliitilise seisukorra kujunemist ja Eesti ja teiste Balti riikide suhteid ld-euroopalises poliitilises olukorras. See kokkuvte on abiks ministeeriumi tle ning htlasi saadeti seda informatsiooniks valitsusliikmeile ja ajalehtede peatoimetajaile (Valitsusasutiste. . . 1935: 134). Eelarveaastaks 1938/1939 oli nende thtsus isegi tusnud: Kogu aasta kestnud rahvusvahelise pinevuse tttu valitses informatsiooni alal tugev tpinge. Informatsiooni hankimine, vlismaise pressi
1. septembri 1939 koosoleku kohta Sjavgede staabis vt Luts 2004: 68.
4
36

46

47

Vlisministeeriumi informatsiooniosakond

Ivo Juurvee

jlgimine ja selle refereerimine arendati ajanuetele vastavalt mitmeti kiiremaks ja thusamaks. Sjamajanduse probleemide jrjest thtsamaks muutumise tagajrjel hakati senise igapevase ajakirjanduse levaate krval koostama veel erilist, peamiselt sjamajanduslikke ksimusi valgustavat ndalalisa, mida paljundatult saadeti samuti nagu igapevast vlisajakirjanduse levaadet, informatsiooniks Presidendi Kantseleile, Riigivolikogu ja Riiginukogu vliskomisjoni liikmeile, Vabariigi Valitsuse liikmeile, eesti pevalehtedele ja saatkondadele vlisriikides (Valitsusasutiste. . . 1939: 146). Teise maailmasja eelhtul esines broojuhataja pressikokkuvttega ka hommikustel nupidamistel vlisministri juures37 (Mamers 1958: 82). 3. maist 1939 pandi ministri abi kabinetti telefoni juurde kella 15-st 20-ni valveametnik, kes vttis vajaduse korral saatkondadest vastu stenogramme (Administratiivjuriidilise osakonna ringkiri, 28.04.39. ERA 957-8-1584, l 3). Vlisministeerium nagu ka teised riigiasutused ttas kuus peva ndalas, kella 9-st 15-ni, selleks ajaks oli Kesk-Euroopas kell kaks ja Londonis alles ks seal ttasid riigiasutused veel tie hooga ning htused lehed olid ilmumata. Seega oli valveametniku tlerakendamine igati mistlik ja pigem paneb imestama, et seda juba varem ei olnud tehtud. Algatus selleks tuli saadikult Stockholmis Heinrich Lareteilt, kes palus telefonivalvet arvesse vttes, et praeguse rahvusvahelise olukorra juures tarvis vib minna mnda pikemat ajalehe artiklit kiirelt Vlisministeeriumile teatavaks teha (Laretei pikule, 25.04.39. ERA 957-8-1584, l 2).
37 Tuli ette, et ad hoc kidi ajakirjanduses ilmunu le informeerimas teisigi ministreid. 7. septembril 1924 on Eduard Laaman kirjutanud oma pevikus Aleksander Palloga toimunud vestluse kohta: Teine pev [rahaminister Otto] Str[andman] kutsunud Pallo vlja: noh, mis lehed kirjutavad? [---] Pallo kia teda ndki informeerimas (Meie vastus. . . 2003, 8: 1774). Kirjeldatud episood toimus augustis, kui Pallo asendas lhetuses viibivat broojuhatajat Oidermanni. Et Pallo vljakutsumine leidis aset ad hoc, seda tunnistab seegi, et Laaman on selle kirja pannud: kui see oleks olnud informatsioonibroo juhataja igapevane kohustus, poleks olnud ju mingit phjust sellest pevikus kirjutada. Vimaluse teise ministeeriumi ttajat vlja kutsuda andis Strandmanile nhtavasti see, et kuni 6. juunini oli ta olnud vlisminister.

Lisaks tellitud lehtedele kasutati pressiseirele keskendunud rmade teenuseid, mida pakkusid niteks Zeitungs-Ausschnitte Adolf Schustermann Saksamaal (jlgis htlasi ka Sveitsi, Austria, Tehhoslovakkia ja Ungari saksakeelset ajakirjandust), Inters nationalt Avisudklip A/S Taanis ja Durrants Press Cuttings Inglismaal38 . Selliste rmade kasutamine vimaldas oluliselt suurendada jlgitavate ajalehtede ringi, niteks Birgi afri kohta on ainuksi Schustermanni broo saatnud vljalikeid 44 vljaandest, mis hlmasid laia ala niihsti geograaliselt kui ka poliitiliselt, kajastades erinevate poliitiliste voolude hlekandjaid.39 Ajakirjanduse krval on oluliseks avalikuks allikaks trkised raamatu kujul. Vlisministeeriumi raamatukogu esialgse korraldamise vttis paljude muude lesannete krval enda lule Eduard Laaman. 1920. aastal kirjeldab ta olukorda nii: Mis Vlisministeeriumi [raamatukokku] puutub, siis seisis ta minu siiatuleku ajaks lihtsalt hes kapis, mille vtit keegi ei teadnud. Paaril riiulil oli trobikond raamatuid, millest rahvasuu rkis, et neid kunagi ka rohkem olnud. Ajakirjade kohta oli aga rahvasuu kaudu lepea vimata kindlaks teha, missugune neist tellitud ja saadud, missugune mitte (Laaman Kallasele, 17.05.20. ERA 957-1-9, l 52). Selleski vallas toimus kiire areng ja vlisministeeriumi suureks eeliseks raamatukogu tiendamisel oli vimalus raamatuid saatkondade kaudu tellida. Trkiste olulisus informatsiooniosakonnale langes, sest selle ts oli oluline pigem operatiivsus kui analtiline sgavus. Raamatukogu vajasid jooksvas ts teisedki osakonnad ja silmaringi avardamiseks diplomaadid. Tosina aasta prast judis ktte aeg, kui raamatuid oli kogunenud juba liiga palju. 1930. aastate alul oli raamatukogus 4000 kidet, millest 1350 anti le Riigiraamatukogule (Valitsusasutiste. . . 1934: 287). Erinevalt sjaveluurest ei koostanud informatsiooniosakond ilmselt pikki analtilisi levaateid. Vimalik, et vlisministeerium ei ninud selleks vajadust ja kllap ei jtkunuks selleks
See 1880. aastal asutatud rma tegutseb meediaseire alal veel praegugi, vt rma veebilehte www.durrants.co.uk (vaadatud 3. XI 2006). 39 Vt vljaliked eesti-, vene-, saksa- jt-keelseist ajalehist Ado Birki protsessi kohta, 13.06.2624.03.27. ERA 957-1-451. Kokku on toimikus 329 artiklit 92-st eri vljaandest.
38

48

49

Vlisministeeriumi informatsiooniosakond

Ivo Juurvee

muu t krvalt aega. Analtilist taipu selleks oleks olnud, vhemalt Eduard Laamanil. 1935. aastal ilmus tema sulest raamat Nukogude Vene ja kommunismi teostuskatseid 19171934, milles ta peamiselt Venemaa ajakirjanduse ja kirjanduse, aga ka oma reisimuljete phjal (ta viibis Venemaal 1922. aasta detsembris Eesti delegatsiooni sekretrina Moskva desarmeerimiskonverentsil, 1928. aasta septembris Lev Tolstoi 100. snniaastapeva thistamisel ja 1934. aasta aprillis-mais Balti riikide ajakirjanike delegatsiooni ringsidul) ning Lnes ilmunud teoreetilise kirjanduse phjal analsib sna tpselt Venemaal alates Oktoobrirevolutsioonist toimunut. Tema tulevikku suunatud ennustused, kuigi neid ei ole palju, on osutunud tagantjrele igeks, kuigi Laaman rhutab ka sndmuste raskesti ennustatavust kogu Nukogude Vene senine areng on l l a t a v o l n u d j u s t o m a e t t e n g e m a t u s e l t (1935: 105).40 Ilma kahtluseta oli Laaman ka 1930. aastate keskel ks Eesti parimaid Venemaaeksperte. Sama suurusjrgu asjatundjaks, kuigi pigem sjalistes kui poliitilistes ksimustes, vib pidada ka suurelt jaolt avalikele allikatele toetunud sjaveluure analtikut major Ralph-Leonid Tnuristi.41 Avalike allikate kasutamises peituvad oma ohud. Esiteks on kik kirjapandu nagunii subjektiivne ning vaadeldaval ajal ei olnud ldiselt kombeks ajakirjanduses uudist ja arvamust lahutada. Teiseks, nagu kigile muudele luuretegevuse liikidele, leiduvad vastuabinud ka avalike allikate kasutamisele. Need on tsensuur, mis piirab mitmesuguste andmete trkisnas avaldamist, ja propaganda, mis tidab avalikud allikad suure hulga snavahuga, milles on keeruline isegi pooltde ja lausvalet eristada. Mlema vastuabinu kasutamises saavutas Nukogude Liit vga hid tulemusi, eriti 1930. aastatel.

* Tulles tagasi artikli pealkirjas esitatud ksimuse juurde, kas informatsiooniosakond oli Eesti vlisluureteenistus, tuleks kike eelkirjeldatut arvestades vhemalt aastatest 19211924 rkides vastata jaatavalt. Niteks olid pressiataeedel palgalised informaatos rid, nad edastasid Nukogude dokumentide (sealhulgas salajaste) rakirju jms. Viimaste ehtsuse kontrollimine on keerukas lesanne, kuid isegi juhul, kui tegu on vltsingute vi Nukogude operatsiooni Trust ettesdetud materjalidega, ei mahu sellise info hankimine diplomaatidele heade tavadega lubatu hulka ja on omane pigem luureteenistusele. Samas oleks teema vhest uuritust arvestades liiga ennatlik vita, et 1924. aasta lpul lpetati informatsioonibroos igasugune luuretegevus, kuigi nib olevat selge, et 1930. aastateks oli broo oma thtsuse luureteenistuse korraldajana kaotanud. Phjusi, miks informatsiooniosakond on seni ajaloolaste thelepanu alt krvale jnud, on mitu. Arusaadavatel phjustel ei ksitletud luuretemaatikat 1920.1930. aastatel ilmunud trkistes. Okupatsiooniperioodist alates on thelepanu olnud suunatud peamiselt luuretegevusele Teise maailmasja eelsetel aastatel, mis on ka arusaadav, sest need aastad mrasid Eesti ja kogu maailma saatuse pikaks ajaks. 1930. aastate kohta kehtivat ldist arusaama, mille on ehk kige selgemalt snadesse pannud Magnus Ilmjrv Vib elda, et sjavgede staabi II osakond oli Eesti riigi ainus vlisluure (2004: 371) siinne ksitlus ei kummuta, vaid pigem kinnitab. Kui aga vaadelda 1920. aastate algust, siis vib elda, et Eesti riigil oli kaks vlisluuret. Kirjandus
A l e x a n d e r , Martin S. 1994. Did the Deuxi` me Bureau work?: The e role of intelligence in French defence policy and strategy, 191939. Intelligence and National Security, Vol. 6, No. 2, pp. 293333 A n d r e w , Christopher, Vassili M i t r o h h i n 2002. Mitrohhini arhiiv: KGB Euroopas ja mujal lnemaailmas. Tallinn: Sinisukk A r u m e , Heino 2000. Eduard Laamani pevik lhiajaloo allikana. Tuna, nr 1, lk 1931; nr 2, lk 131142; nr 3, lk 3741; nr 4, lk 6574 B e n n e t , Geoffrey 2003. Balti mere vabastamine. Tallinn: Olion

40 Raamat ilmus ka soome keeles E. A. Saarimaa tlkes: Kommunismin toteuttaminen Venjll (PorvooHelsinki: Werner Sderstrm, 1935). 41 Ka tema anne on trkisnas varjunime all jdvustatud: T. Rist. Nukogude Venemaa ja tema sjavgi. Tallinn: Sduri kirjastus, 1931. 160 lk.

50

51

Vlisministeeriumi informatsiooniosakond B r o o k - S h e p h e r d , Gordon 2005. Raudlabrint: Lne salateenistused ja enamlased. Tallinn: Tnapev E e s t i v l i s t e e n i s t u s : Biograaline leksikon 19181991. 2006. Koost. Triin Mulla, Peep Pillak, Jri Trei ja Heini Vilbiks. Tallinn: Vlisministeerium E e s t l a s t e p r o t s e s s i s t Peterburis. 1922. Pevaleht, 4. VIII F o g e l s o n g , David S. 1994. Xenophon Kalamatiano: An American spy in revolutionary Russia? Intelligence and National Security, Vol. 6, No. 1, pp. 154195 I l m j r v , Magnus 2004. Hletu alistumine: Eesti, Lti ja Leedu vlispoliitilise orientatsiooni kujunemine ja iseseisvuse kaotus. 1920. aastate keskpaigast anneksioonini. Tallinn: Argo J u d d , Alan 1999. The Quest for C: Sir Manseld Cumming and the Founding of the British Secret Service. London: HarperCollins J u h i s politseiametnikkudele. 1922. Koost. Hans Kuben. Tallinn: Politseipeavalitsus K a s n a d l a h k u s i d Moskva rongiga?: 1. detsember 1924. Artikleid ja dokumente. 1996. Koost. Jri Ant. Tallinn: Koolibri K a u l e r , Hugo Eduard 1924. Propaganda kui uus vitlusabinu meie aja sjas. Tema organiseerimine rahu ja sja ajal, ilmasja ning Vene revolutsiooni kogemuste varal. Tallinn: Sdur K r i k k , Mai 2002. Eesti poliitiline politsei 19201940. Tallinn: Olion K r n s t r m , Mati 2004. Punaarmee ksuste juhtivkoosseis Eesti Vabadussjas 19181920. Akadeemia, nr 8, lk 16871717 L a a m a n , Eduard 1935. Nukogude Vene ja kommunismi teostuskatseid a. 19171934. (Elav Teadus nr. 38.) Tartu: Eesti Kirjanduse Selts L a r e t e i , Heinrich 1970. Saatuse mngukanniks: Mllu jnud mrkmeid. Lund: Eesti Kirjanike Koperatiiv L o c k h a r t , Robin Bruce 2003. Reilly: Luuress. Tallinn: Canopus L u t s , Alfred 2004. Heitluste keerises. Tallinn: Olion M a m e r s , Oskar 1957. Kahe sja vahel. Stockholm: EMP M a m e r s , Oskar 1958. Hda videtuile. Stockholm: EMP M a r a n d i , Rein 1991. Must-valge lipu all: Vabadussjalaste liikumine Eestis 19291937. I osa. Legaalne periood (19291934). (Studia Baltica Stockholmiensia, 6.) Stockholm: Centre for Baltic Studies at the University of Stockholm M a r a n d i , Rein 1997. Must-valge lipu all: Vabadussjalaste liikumine Eestis 19291937. II osa. Illegaalne vabadussjalus (1934 1937). (Studia Baltica Stockholmiensia, 18.) Stockholm: Department of Baltic Studies at the University of Stockholm

Ivo Juurvee M c K a y , Craig G. 1994. Our man in Reval. Intelligence and National Security, Vol. 9, No. 1 (January), pp. 88111 M e d i j a i n e n , Eero 1997. Saadiku saatus: Vlisministeerium ja saatkonnad 19181940. Tallinn: Eesti Entsklopeediakirjastus M e i e k a i t s e p o l i t s e i nukogude saatkonna sekretri arreteerinud, kelle juurest meie sjave dokumentisid leiti. 1922. Pevaleht, 4. VII M e i e s a a t k o n n a liikmete puutumatus Venemaal. 1922. Pevaleht, 15. VII M e i e v a s t u s : Eduard Laamani pevik 19221940. 20032004. Akadeemia, nr 9, 2003nr 7, 2004 M l e t s i n , Leonid 2003. KGB: Riiklike julgeoleku organite esimehed. Paljastatud saladused. Tallinn: Varrak N o o r m e t s , Tiit 1999. Eesti sjaveluure tegevusest, meetoditest ja vahenditest aastail 19201940. Luuramisi: Salateenistuste tegevusest Eestis XX sajandil. Artiklite ja dokumentide kogumik. Koost. Tiit Noormets. Tallinn: Kistler-Ritso Eesti SA, lk 3566 N u k o g u - V e n e m a a j a E e s t i v a b a r i i k : Sdistusakt Petrogradi Eesti kontroll-opteerimise kommisjoni ksikute liikmete ja kaastliste kohta. 1922. (Poliitiline kirjandus nr. 1.) Petrograd: Eesti Kirjastuse hisus O t s e r k i. . . 1996 = Otqerki istorii rossisko vnexne i i i razvedki. Tom 2. 19171933 gody. Moskva: Medunarodnye otnoxeni P e e g e l , Juhan 1988. ETA-st kodanliku vabariigi aastail. ETA: Kogumik materjale informatsiooniagentuuri 70. aastapevaks. Koost. E. Tooms. Tallinn: Perioodika, lk 1822 P i h l a k , Jaak 1995. Eesti sjave ataeed 19181940. Diplomit. s Tartu. [Ksikiri] P o l m a r , Norman, Thomas B. A l l e n . 2004. Spy Book: The Encyclopedia of Espionage. New York: Random House Referance R a z v e d k a . . . 2002 = Razvedka i kontrrazvedka v licah: nciklopediqeski slovar Rossiskih specslub. Moski i va: Russki Mir i T h e C a m b r i d g e E n c y c l o p e d i a . 1994. Second Edition. Cambridge: Cambridge University Press T o m a s e l l i , P. 2002. Cs Moscow station the Anglo-Russian Trade Mission as cover for SIS in the early 1920s. Intelligence and National Security, Vol. 17, No. 3 (Autumn), pp 173180 T o m i n g a s , William 1992. Mlestused. Vaikiv ajastu Eestis. Tallinn: Olion

52

53

Vlisministeeriumi informatsiooniosakond T r a k m a n n , Konstantin L. 1930. Sjakriminaaligus: Kaitseve hendatud ppeasutiste kursus. Tallinn: Kaitseve hendatud ppeasutiste Staap V a l g e , Jaak 2007. Konstantin Pts, 12. mrts ja Moskva. Tuna, nr 2, lk 4266 V a l i t s u s a s u t i s t e tegevus 19181934. 1934. Tallinn: Riigikantselei V a l i t s u s a s u t i s t e tegevus 1934/35. 1935. Tallinn: Riigikantselei V a l i t s u s a s u t i s t e tegevus 1938/39. 1939. Tallinn: Riigikantselei W a r m a , Aleksander 1993. Diplomaadi kroonika: lesthendusi ja dokumente aastatest 193844. Tallinn: Olion

Ivo Juurvee they dealt with agent-running. This work was gradually becoming more dangerous and although no press attach was ever caught by Russian e counterintelligence their activities were ended in autumn 1924. After that there is no evidence of espionage carried out by the Information Department in Russia. Open sources were also monitored by the Information Department and after decrease in operational activities in mid-1920s this became main focus of the unit. The fastest information channel was Estonian Telegraph Agency which wired the news from all over the world instantly. For deeper understanding of current problems foreign newspapers and magazines were studied. In order to give wider focus to this activity there were contracts with media monitoring companies (e.g. Durrants Press Cuttings in UK and Zeitungs-Ausschnitte Adolf Schustermann in Germany). Due to political tensions in Europe open sources were paid even more attention in late 1930s. By that time focus of information gathering had shifted from Russia to Central Europe. The outputs of the Information Department were short memos (mostly 13 pages) containing fresh information without much analyse. These memos were sent to the minister of foreign affairs, the head of Foreign Relations Committee of the Parliament, the prime minister, the minister of defence or the minister of interior; occasionally also directly to the General Staff or Security Police. From foreign counterparts the most intensive information exchange was going on with the British Secret Intelligence Service and its representative Ronald Meiklejohn.

IVO JUURVEE. Did interwar Estonia possess an exterior intelligence service? (Information Department of the Ministry of Foreign Affairs 19201940.)

Nowadays it is common for every country to have at least three intelligence/counterintelligence services interior, exterior, and military service. Denitely, two of them were present in the interwar Republic of Estonia. The Security Police was a traditional interior service dealing with counterintelligence and the Second Department of the General Staff dealt with traditional military intelligence. This article discusses if the Information Department of the Ministry of Foreign Affairs could be considered an exterior intelligence service. Information Department was formed at the Ministry of Foreign Affairs in April 1920; its rst head was Eduard Laaman, a 32-year-old journalist. The departments two main objectives were public relations and information gathering abroad. The staff of the Information Department was limited, with only 24 persons in its central apparatus. The people were well educated; mostly they had studied law or economics at the University of Tartu or at the University of St Petersburg. Many of the employees had previously worked as journalists. In information gathering the main objective became Russia. Already in May 1920 the newly formed Estonian diplomatic missions in Russia (in Moscow and Petrograd) were asked for Russian newspapers and other materials. The operational work started in March 1921 when the rst residents of the Information Department were sent to Moscow and Petrograd under cover of press attach s. Their reports show clearly that e

IVO JUURVEE (snd. 1979) on lpetanud Tartu likooli ajaloo erialal 2002, saanud magistrikraadi Kesk-Euroopa likoolist 2003, Tartu likooli ajaloodoktorant a-st 2005. Aastatel 20012002 ppinud vahetuslipilasena Lti likoolis, olnud klalisuurija 2005. a kevadsemestril Londoni likooli juures.

54

55