Kuidas kaitsta riiki relvadeta

Juba ammusest ajast on oma valdusi kaitstud relvadega. Neandertallased tegid seda odaga, iidsed
egiptlased aga sõjanuia ja vibuga ning iidsed jaapanlased mõõkade ning shurikenidega.
Tänapäeval kasutavad riigid oma kaitseks tulirelvi, pomme, ning bioloogilisi ja radioloogilisi
relvi. Relvade olemasolust ja nende võimsusest teavad kõik, kuid riiki on võimalik ka nendeta
kaitsta. Milline on relvadeta riigikaitse?

Küberkaitse on tõhus kübersõja korral. Eestis võetakse igapäevaselt kasutusele uuenduslikke

IT-lahendusi ning juba on olemas internetipangandus ja e-valitsemise lahendused. Lisaks on
eestlased elektroonilise identiteedi ja e-hääletamise teerajajad. Need digitaalsed lahendused
vajavad kaitset küberruumi varitsevate häkkerite ja sissetungijate eest, kes soovivad saada kas
täieliku või osalise kontroll sinu arvuti üle. Nad võivad varastada konfidentsiaalset
informatsiooni või lavastada teid süüdi mõnes kuriteos. Samuti ohustab küberruumi
pahatahtlikud programmid, mis halvavad kasutaja tööd ja kahjustavad andmeid. Tänapäeval on
kübersõda populaarne, kus kasutatakse arvuteid ja internetti relvadena. Selle kaitseks on loodud
küberkaitse, mille eesmärgiks on küberrünnakute ennetamine, kindlaks tegemine ja rünnetele
vastamine. Kübersõda võib puhkeda mitmete riikide vahel, kuid sellest tuleb välja paremini riik,
kelle on tugevam küberkaitse. Pean oluliseks, et igal riigil oleks olemas võimas küberkaitse,
kuna nüüdisajal areneb digitaalne maailm sekunditega.

Riik peab olema valmis küberrünnakuks. Paljud riigid on kaasaegsed ja osavad küberruumides,
kuid on ka neid, kellel ei jätku oskuseid või ressursse, et end kaitsta arvutitega. Oskuste ja
teadmiste puudumise korral peaks riik oma kodanikke harima küberohtudest juba noorest peast.
Koolides võiks olla lisaks informaatikale ka kohustuslikud küberkaitse tunnid või kursused. See
on vajalik nii isiklikuks kaitseks kui ka riigile. Huvilised saaksid edasi õppima minna ja leida
töökoha, mis on seotud riigi küberkaitsega. Nii oleks üldised teadmised olemas noortel kui ka
riigil inimesed, kes oskavad kaitsta riiki. Siiski alati ei lähe plaanipäraselt ning kaitses võib
tekkida lünki, mille tulemusena satub riik küberrünnaku ohvriks. Aastal 2007 puhkes Eesti ja
Venemaa vahel seni kõige ägedam tüli pärast Nõukogude Liidu lagunemist seoses Nõukogude
sõjamemoriaali teisaldamisega Tallinna kesklinnast. Virtuaalsõda puhkes vaid paar tundi pärast
seda, kui eemaldati pronkskuju Tallinnast. Esialgsed rünnakud olid lihtsad, piirdudes
spämmidega, kuid hiljem teostati rünnakuid sõjaväelise täpsusega. Eestit rünnati massiliselt,
mille tulemusena mitmete parteide, ministeeriumite, pankade ja ajalehtede ning firmade
koduleheküljed lakkasid toimimast. Tõsiselt said kahjustada Hansapank ning SEB ning samuti
ka Postimees ja Päevaleht. Kuna Eesti on üks Euroopa kõige arenenuma arvutitehnoloogiaga
riike ning e-valitsuse arendamise pioneer, kellel on tehnoloogiliste oskuste osas kõrge maine,
suudeti kaitse rünnakute vastu kiiresti toimima saada. Seda peamiselt tehti nii, et suleti ligipääs
internetilehekülgedele välismaalt. Ettevõtted suurendasid oma andmeedastus mahtusid ning
serverite arvu. Kaitsemeetmed osutusid edukaks, kuid neid peaks arendama jooksvalt, sest
kunagi ei või teada, millal uus ja laastavam rünnak võib tulla. Arvan, et kõik riigid peaksid
hoidma oma küberkaitset kõrgel tasemel, et vältida rünnakuid oma riigile.

Rahvusvaheline süsteem on riigi julgeoleku tagaja. Tänapäeval on tavapärane sõjasõda üha

vähem levinud. Ohud rahvastele ja nende huvidele praegusel ajastul ei tulene üldiselt 20. sajandi
soomusdiviisidest ja pommitajate eskadrillidest. Siiski ei kao oht tavapärase sõja eest nii pea.
Rahvusvaheline süsteem on eriti tähtis väikese riigi kaitseks, sest sellel on tavaliselt vähem
kaitseressursse kui suurriikidel. Väikeriigid kasutavad oma territooriumi ja huvide kaitsmiseks
liite, et tugevdada oma positsioone suuremate ohtudega silmitsi seistes, ja kasutavad
demilitariseerimist, et kõrvaldada ohud, mida armeed oma rahvale kujutavad. Need
suveräänsuse, liidu ja demilitariseerimise kontseptsioonid on omavahel seotud ja neid toetab
rahvusvaheline süsteem. Praegune ÜRO-l põhinev suveräänsete riikide süsteem on üldine
raamistik, kuhu kuuluvad liidud ja piirkondlikud julgeolekukokkulepped. Need liidud ja
korrastatud rahvusvaheline süsteem loovad keskkonna, kus rahvas saab demilitariseeritud, ilma
vallutamise või kokkuvarisemiseta. Mulle meeldib mõte sellest, et riigid teevad koostööd ja on
üksteisele abiks vajadusel. Liidud tagavad rahu, sest sealseid riike naljata ei rünnata, kuna
minnes sõtta ühega on sõda ka liitlastega, seega välditakse nende riikidega sõjalisi konflikte.
Seetõttu on rahvusvaheline süsteem riigi jaoks julgeoleku tagaja ja selle süsteemi muutmisel
suurim oht.

Liidu liikmesriigid peavad seisma üksteise eest. Eesti on NATO liige aastast 2004, tagades
endale nii pikaajalise julgeoleku- ja kaitsepoliitika, see võimaldab tulemuslikult osaled
rahvusvahelises julgeolekukoostöös ning annab tõhusa kaitse Eesti riigile. Põhja-Atlandi lepingu
5 artikkel räägib sellest, et relvastatud rünnak neist ühe või mitme vastu on käsitatakse
rünnakuna nende kõigi vastu. Seega kehtib reegel, et üks kõigi eest ja kõik ühe eest. Selle
toimimiseks käivad eestlased välismissioonidel, et aidata liikmesriike. Samuti saadakse sealt
vajalikke teadmisi sõjapidamiseks, kui tekiks oht kodumaal. Mulle väga meeldib NATO
olemasolu ning selle põhimõtted, kuna see näitab, et inimesed suudavad ja tahavad teha
koostööd ning on valmis seisma üksteise eest. See näitab ka seda, et riigid teevad kõik selle
nimel, et vältida veresaunasid. NATOs olemine tagab relvadeta riigikaitse seniks, kuni
rünnatakse Eestit. Siis peavad eestlased ja teised liikmesriigid sõdima Eesti eest. Siiski arvan, et
liidus olemine on tugev relvadeta riigikaitse.

Tänapäeval ei peeta enam sõda mõõkade ja vibudega, vaid hoopis karmimate relvadega.
Nendeks võivad olla võimsad arvutid või tulirelvad. Nende eest kaitseks on välja mõeldud
relvadeta riigikaitse. Leian, et riiki on võimalik tõhusalt kaitsta relvadeta. Seda pakub nii
küberkaitse kui ka rahvusvaheline süsteem. Arvan, et riik on teinud palju oma turvalisuse nimel,
kui sellel on mõlemad eelmainitud kaitsed. Kuid ka need kaitsed ei taga riigile aegade lõpuni
100%-list julgeolekut. Need kaitsemehhanismid on samuti haavatavad ja pole täiuslikud, kuid
nendeta oleks riigil veelgi raskem. Riiki, millel puuduvad need kaitsed on palju lihtsam rünnata,
kuna küberruum on kaitseta ja pole liitlasi keda karta. Tean, et Eestil on tugev küberkaitses ning
on NATO liige, seega tunnen end turvaliselt oma kodumaal.