Maia Lilje kavalehe tekst ERSO kavalehele 2017.

aasta septembris, solist oli Thomas Hampson, kelle jutt on

juba toimetatud ja kujundatud tekstis, aga mitte siin!

Täna õhtul avaneb kuulaja ees kontserdikava, milles kõlavad vaid ühe, oma loometeed alles alustanud helilooja
Gustav Mahleri teosed. Need on omavahel mitmeti seotud ja paljuski autobiograafilised, lubades vaadata ühe
noore, vaid 30ndais eluaastais muusiku poeetilisse hingemaailma.

Nagu teada, alustas Mahler karjääri ooperidirigendina väikelinnades: Laibachis, Olmützis,

Kasselis, jätkas seejärel Prahas, Leipzigis, Budapestis ja Hamburgis. Need olid tema
rännuaastad. Peagi tõusis ta Viini Õukonnaooperi ja lõpuks Metropolitan Opera
peadirigendiks. Mahler oli tollaste dirigentide hulgas hõivatuim ja mitmekülgseim; tema
repertuaar hiiglaslik nii ooperi- kui orkestrimuusika vallas. Juhatamine ja komponeerimine
olid muusikalises tegevuses tihedalt seotud, kuid tema looming jäi dirigendi-ja teatritöö varju.
Pärast kolmanda sümfoonia loomist oli ta öelnud: „Ma ei koge oma töö võitu. Liiga võõras ja
uus on kõik, mis ma kirjutan – neile kuulajaile, kes ei leia minu juurde silda!“ Ometi uskus ta
kaljukindlalt, et tema aeg seisab ees! Tõepoolest, Mahleri populaarsuse komeedilaadne tõus
algas 1960ndail aastail, pool sajandit pärast helilooja surma. Kunagi pole tema muusikat
mängitud ja plaadistatud nõnda palju, kui tänapäeval.

Gustav Mahleri loominguline pärand ei ole arvuliselt suur: 10 sümfooniat (viimasest valmis
vaid üks ulatuslik Adagio-osa), kantaat „Kaebelaul“, sümfoonia lauludes „Laul maast“, mille
tekstid kirjutas Mahler kokku hiina poeetide luulest Hans Bethge tõlkes, orkestrisaatega
vokaaltsüklid „Rändsellilaulud“ helilooja enese tekstidele, laulud „Poisi võlusarvest“,
„Laulud surnud lastest“ Friedrich Rückerti sõnadele ja veel viis laulu Rückerti sõnadele ning
kolm varast vihikut laule klaverisaatega helilooja enese, Richard Leanderi ja Tirso de Molina
tekstidele. Viini Konservatooriumi päevil loodud kammermuusikast on säilinud vaid üks
Klaverikvarteti osa.

Kavas olevate teoste sünnilugu viib Kasselisse, kus Mahler aastail 1883 – 1885 töötas
vürstliku õukonnateatri teise kapellmeistrina. Siin komponeeris ta nii vokaaltsükli
„Rändsellilaulud“ kui muusika Joseph Viktor von Scheffeli tollal ülimenukale lavateosele
„Trompetist Säckingenist“ – sentimentaalsele loole rändavast muusikust. Oma ainsa teatriga
seotud 7-osalise kompositsiooni hulgast säilitas autor vaid serenaadliku „Blumine“. Iseseisva
teosena dirigeeris ta seda hiljem veel Prahas ja Leipzigis. Asudes komponeerima esimest
sümfooniat, otsustas Mahler säilinud muusikat kasutada lüürilise mõtisklusena kahe
ulatuslikuma osa vahel, millest ta hiljem siiski loobus. Seejärel unustati „Blumine“
aastakümneteks hoopiski. Mahleri käsikiri pole säilinud, ometi jõudis koopia ühe tema õpilase
kaudu 1893. aastal Ameerikasse. 1959. aastal pandi see New Yorgi Sotheby-oksjonil müüki.
Seejärel omandas partituuri New Haveni orkester, siis Yali` Ülikooli arhiiv, kust Mahleri-
uurija Donald Mitchell 1966. aastal hinnalise materjali leidis. Tema arvates oli koopia näol
tegemist just selle versiooniga, mida helilooja oli sümfoonias kasutanud. „Blumine“ kõlas taas
juunis 1967 Aldeburghi festivalil Benjamin Britteni dirigeerimisel ja aasta hiljem taas
sümfoonia osana New Haveni orkestriga Frank Brieffi dirigeerimisel. Seda orkestrit oli
Mahler ka ise 1910. aastal juhatanud, kavas muuhulgas Berliozi „Fantastiline sümfoonia“ ja
Richard Straussi poeem „Till Eulenspigel“.

On diskuteeritud, kas „Blumine“ kuulub sümfoonia juurde või mitte ja leitud, et esitada võiks
seda samas kavas, kuid siiski sümfooniast eraldi. Pole teada, kas loobus Mahler sümfoonia
esialgsest versioonist kriitika tõttu, mis muusika liiga sentimentaalseks tunnistas, nõustudes
selle arvamusega lõpuks isegi või ei rahuldanud teda hiljem teose 5-osaline vormilahendus?
Mahleri hilisaastate lähedase sõbra, dirigent Bruno Walteri hinnangul ei olegi see muusika
piisavalt sümfooniline.

Kaunis sõna blumine on saksa keelekasutusest tänaseks kadunud. Mahler leidis selle Jean
Pauli artiklite kogumikust „Herbst-Blumine“. Lillesülem, lillebukett – nõnda võiks sõna (mis
enamasti jääb tõlkimata) tähenduse avada eesti keeles. „Blumine“ on serenaad, mida näidendi
peategelane oma armsamale mängib. Helilooja ise nimetas muusikat armastuse episoodiks,
armastajate öövaikuses helisevaks tundeavalduseks. See on esimene öömeeleoludest, mis
tema hilisemates sümfooniates ja mitmetes lauludeski omandavad hoopis sügavamaid toone ja
tähendusi. Vormilt on muusika 3-osaline. Tremoleerivate keelpillide foonil kõlab avalõigus,
kajana helisevate puhkpillidega, lüüriline trompetiteema kui trubaduuri laul. Sellele vastab
oboe-meloodias armastatu hingestatud laul. Õrnade harfihelide saatel liituvad kirglikult üha
uued instrumentide paarid ja siis kõlab taas trompetiteema; nüüd lühemalt, kuni muusika
hääbub öövaikuses.

„Rändsellilaulud“ on Mahleri vokaaltsükleist esimene, loodud Kasselis 1884/1885 esialgu

klaverisaatega; orkestriversioon valmis aastal 1896. Esiettekanne bariton Anton Sistermanni
ja Berliini Filharmoonikutega autori dirigeerimisel toimus märtsis 1896. aastal koos esimese
sümfoonia (esmakordselt 4-osalisena) ja sümfoonilise poeemiga „Totenfeier“ (leinatalitus).
Viimasest kujunes hiljem teise sümfoonia avaosa.
Tsükkel on autobiograafiline. Selle komponeerimiseks andis tõuke Mahleri jaoks õnnetult
lõppenud armastuslugu Kasseli teatri koloratuursoprani Johanna Richteriga.
Pettumusterohkest lahkumisest pihtis Mahler kirjades oma lähimale sõbrale, arheoloog Fritz
Löhrile. Ühes neist on read: „Kõik oli nii, nagu tahtnuks kõiksuse suur režissöör lavastada
selle kõigi kunstireeglite järgi. Kogu öö nutsin unes...“ Lauludes peegeldub üksildase teelise
lootusetu hingerännak.

Mahlerile olid eeskujuks Franz Schuberti vokaaltsüklid „Kaunis möldrineiu“ ja „Talvine

teekond“. Talle oli oluline läbiva süžeega romantilise laulutsükli kui žanri järjepidevus ning
näha end Schuberti traditsiooni jätkajana. Määrav oli ka romantilise kirjanduse mõju: noort
heliloojat paelus Mülleri, Eichendorfi, Goethe ja Heine poeesias nii populaarne rändamise
teema nagu ka tollal üldine huvi rahvapoeesia vastu.

„Rändsellilaulud“, mille pealkirja laenas Mahler Rudolf Baumbachi samanimelisest

luulekogust, on tema loomingus kõige romantilisem ja isiklikum. Tekstidki kirjutas ta ise,
toetudes värssidele Achim von Arnimi ja Clemens Brentano romantiseeritud
rahvaluulekogumikust „Poisi võlusarv“. „Värsid on minu enese omad. Ma ei reetnud ennast
kavalehes ainuüksi seepärast, et mitte anda ettekäänet vaenulikult häälestatud isikutele, kes
võinuksid parodiseerida värsside naiivset ja lihtsat iseloomu“, kirjutas ta heliloojast-kriitikust
sõbrale Max Marschalkile.

Tsükkel koosneb neljast laulust. Neist esimeses, „Kui mu kullake teeb pulmad“, arenevad
muusikalised sündmused kahel tasapinnal: lihtsas meloodias väljenduv rändaja kaotusevalu ja
sellesse sekkuv kaugusest kostuv pulmamuusika. Muutlikud meeleolud, vahelduvad tempod,
dünaamika ja orkestratsioon, on Mahleri stiili üks tunnusjooni, nagu ka triviaalse ja traagilise,
banaalse ja valulise vastandamine. Ja siingi saavad kuuldavaks kaks tunnussõna, mis Mahleri
muusikat iseloomustavad: Volkston – rahvatoon ja Naturlaut – loodushääl.

Teine laul, „Läksin hommikul üle välja“, loob loodusidülli. Karmile reaalsusele vastandub
siin pastoraalne ideaalmaailm; orkestrihelides lööb sillerdama linnulaul ja hommikune
päiksevalgus. Lootus leida looduse rüpes troosti ning hinges kerkiv õnneootuski on üürikesed:
kõik on olnud vaid mööduv pettekujutelm. Selle laulu rühikas algusmeloodia saab
lähtekujundiks esimese sümfoonia peateemale.

Kolmas laul, „Hõõguv nuga mu rinnus“, on tsüklis kõige traagilisem ning väljenduslaadilt
lähedane ekspressionistlikule karjedraamale: lõikav valukogemus, hullumiseni viiv kiresööst
ja kontrastiks pettekujutlusse taevatähtedena ilmuvad armsama sinisilmad. Laul liigendub
kaheks dramaatilise kõrgpunktiga osaks ja jõuab valulise selguseni: „ma tahaksin, et lamaksin
mustas haus, ega saaks iial avada oma silmi“

Viimane laul, „Mu kullakese sinised silmad“, on tsükli finaal ja epiloog samaaegselt;
hingelise kannatuse kogemus, piiritu üksindusetunne, lahkumisvalu ja kirgastumine. Mahler
kirjutab nooti „Leinamarsi tempos, läbinisti salapäraselt raskemeelse väljendusega“ See on
esimene Mahleri mitmete hilisemate leinamarsside reas. Stroof pärnapuust, mille all rändaja
lõpuks uinub, on surma metafoor; surm kui romantilise kangelase igavene saatja. Ja lõpuks
kaob kõik olematusse: armastus ja piin, elu ja unelmad.

Juba klaverisaadet komponeerides mõtles Mahler orkestraalselt, püüdes imiteerida kaugeid

kellakõlasid, harfi, trianglit, mõnd puupilli või sordineeritud trompetit. Rikkalikum värvipalett
avaneb siiski suurele koosseisusele kirjutatus, kuid samas kammerlikult diferentseeritud
orkestratsioonis – ülitäpsete esitusjuhistega mängijaile ja dirigendile.

„Rändsellilaulude“ atmosfäär kandub esimesse sümfooniasse, mille algne versioon vormus

Leipzigis 1888. aastal. Teoste sisulist ja muusikalist seost on Mahler korduvalt esile toonud.
Sümfoonia esimese osa peateema on identne laulu „Läksin hommikul üle välja“
algusmeloodiaga ning kolmanda osa trios kõlab pärnapuu-motiiv laulu „Mu kullakese sinised
silmad“ kolmandast stroofist. Kõik Mahleri hilisemadki sümfooniad lähtuvad laulust. Ka puht
instrumentaalsete sümfooniate (viies, kuues ja seitsmes) sügavam tähendus avaneb laulude
kaudu, mis loodud nendega ajaliselt lähestikku (laulud Friedrich Rückerti sõnadele, sh ka
tsükkel „Laulud surnud lastest“).

Mahleri muusikas väljendub tema panteistlik maailmavaade. Kolmanda sümfoonia loomise

ajast leiame kirjaread kriitik Richard Batkale: „Publikule võib jääda mulje minust kui
mõtlikust ja õhulisest looduslaulikust /…/ mõtlemata, et see loodus peidab endas ka õudust,
hiiglaslikkust, ning samas õrnust. Seda kõike tahtsin ma oma teose evolutsioonilises arengus
ka näidata. Mind häirib, kui enamik inimesi loodusest rääkides mõtleb lilli, linnukesi,
metsahõngu jne. Jumal Dionysost, seda suurt Paani ei meenuta keegi. Siin ongi teile juba
omamoodi programm või näide selle kohta, kuidas mina muusikat loon. Muusika – see on
kõikjal ja alati looduse hääl. Mulle tundub, et see ongi seesama, mida Bülow kord minuga
vesteldes nimetas tähendusrikka sõnaga „ sümfooniline kontseptsioon“. Teistsuguseid
programme ma ei tunnista, vähemalt mitte oma teoste jaoks. Kui ma mõnikord pealkirju
kasutan, siis ainult seepärast, et kuulaja tunnetele teed näidata. Kui on vaja ka sõna, tuleb appi
inimhääl. Kogu maailm, loodus ärkab siis mõistmatust vaikusest ning hakkab kõlama ja
helisema. Tahan teose erinevais staadiumes näidata elemente, mis loob looduse kui jumaliku
substantsi – terviku“. Need Mahleri mõtted aitavad kuulajal sügavamalt mõista ka esimest
sümfoonia olemust.

Helilooja kõhkleb teose žanrimääratluses ja pealkirjastab selle esialgu sümfoonilise poeemina

ning kavandab teose mitte lisztilikult üheosalise, vaid hoopis monumentaalsemana: kahes jaos
ja viies osas. Teise, aeglase osana, lüürilise mõtisklusena, otsustas ta kasutada serenaadlikku
„Bluminet“. Teise ettekande puhul Hamburgis 1893. aastal annab ta oma tollase
meeliskirjaniku Jean Pauli romaani järgi teosele pealkirja „Titaan“, ehkki romaaniga sisulist
seost pole ning lisab kavalehes koguni sõnastatud programmi. Pärast kolmandat ettekannet
Weimaris 1894. aastal loobub ta nii pealkirjast, Blumine“ osast ja programmistki, sest on
kogenud „kui ekslikule teele võib see juhtida kuulaja“. Esitrükis aastast 1899 on teos
noteeritud 4-osalise sümfooniana ja sellisena teda jätkuvalt mängitaksegi.

Sümfoonia algab aeglase sissejuhatusega, mis helilooja sõnul kujutab looduse ärkamist
sügavast unest. Vaikuses elustuvad loodushääled: linnulaul, laskuva kvardikäiguna käo
kukkumine ja sarvekõlad. Kaugusest kostavad trompetisignaalid, mis annavad märku
tsivilisatsiooni lähedalolekust. Siis ilmub idüllilisse looduspilti loo kangelane, kes alustab
hoogsalt oma lootusrikast teekonda: peateemana kõlab erinevais orkestrihäältes rühikas
meloodia “Rändselli“-tsükli teisest laulust „Läksin hommikul üle välja“. Helilooja ei salga, et
komponeerides samastus sümfoonia kangelasega, kelle „kohalolek“ on kogu teoses tajutav.
Arenedes motiivid põimuvad; kvardikõlast, mis on teose sümbol-motiiv, toituvad teisedki
muusikalised kujundid, ka teoses tervikuna. Muusikas on ruumilist avarust, mille loob peenelt
liigendatud orkestrifaktuur.
Teine osa („jõuliselt liikudes, ometi mitte liiga kiiresti“) viib olustikumuusika atmosfääri. Ka
enamik Mahleri varaseid laule põhinevad tolleaegseil olmežanridel, milleks olid valss,
lendler, marss. Alguse rohmakas lendleris on kuulda sarnaseid intonatsioone esimese osa
peateemaga. Lüürilisem, sarvemotiiviga algav trio-lõik kõlab valsilikult, pea viiniliku
magususega. Taas lendleriga lõppenud teise ja kolmanda osa vahel soovib helilooja (vastava
märkusega partituuris) pikemat pausi, et valmistada kuulaja ette süngest, salapärasest
vaikusest kõlama hakkavaks leinamarsiks.

Kolmas osa („pidulikult ja mõõdukalt, mitte lohisedes“) algab ostinaatsete, summutatud

timpanilöökidega, mille taustal hakkab soolo-kontrabassilt kõrges registris minoorsena
kõlama ülituntud kaanoni „Vend Martin, sa veel magad“ („Frère Jacques“) meloodia.
Üksteise järel liituvad kontrapunktis fagott, tuuba ja teisedki pillid. Muusika omandab kiirelt
muutuvas pildireas üha erinevaid karaktereid. See sümfoonia osa on leidnud kõige
vastakamaid arvamusi ja tõlgendusi nii kriitikute kui dirigentide poolt; seepärast oleks ehk
sobiv lugeda, mida Mahler on ise kirjutanud: “ Võib kujutleda, et siin möödub meie
kangelasest kogu maailma viletsus ja häda, oma lõikavate kontrastide ja jubeda irooniaga.
Vend Martini leinamarss on nürimeelselt mängitud üsna kehva kapelli poolt, mida matustel
kasutatakse. Kangelase valuliste kaevete sekka tungib kusagilt oma tooruses, lõbususes ja
banaalsuses böömi muusikakapell“. Sellesse simultaanlikku mängu ilmub sordineeritud
keelpillidelt kui ilmutus pärnapuu-episood laulust „Mu kullakesel on sinised silmad“: „Väga
lihtsalt ja selgelt, nagu rahvaviis“, lisab helilooja partituuri esitusjuhise. Mälestus kaob ja taas
kõlab timpanilöökidega kaugusse kanduv leinamarss.

Neljas osa (tormiliselt liikudes) algab ootamatult, teravalt dissoneerivate helidega, kui välk
tumedaist pilvist – Mahleri sõnul on see „kui karje sügavaimalt haavatud südamest“.
Muusikalist arengut kannab konflikt „põrgu ja paradiisi vahel“. Sümfoonia algversioonis
kandiski finaali-osa pealkirja „ Dall`Inferno al Paradiso“. Tähendusrikas on, et Mahler
kasutab siin motiivi Liszti „Faust-sümfooniast“ ja ning helilist sümbolit Wagneri „Parsifalist“
(Graali ristimotiiv ning nn Dresdeni aamen), kui lähtepunkti edasiseks arenguks.
Kontseptuaalselt on oluline seos sümfoonia avaosaga: nii jõuliselt marsilikus teemas, kus on
kuulda sissejuhatuse trompetisignaale kui ühes viimases arengufaasis, kus elustuvad
loodushääled hommikuse ärkamise atmosfäärist. Lüürilistes teemades on nostalgilist igatsust;
mis tuletavad meelde „Blumine“ öömeeleolu. Juskui rõhutamaks, kui oluline see muusika
Mahleri jaoks sümfoonia algversioonis on ikkagi olnud. Järgneb võitlus, mis pärast mitmeid
langusi viib võidule. Mahler rõhutas: „See D-duur akord peab kõlama, nagu oleks ta taevast
kukkunud – nagu tuleks see teisest maailmast.“ Kogu maailma häda ja viletsus oma lõikavate
kontrastide ja kohutava irooniaga, maailm täis ebaõiglust, kannatust ja inimlikku tühisust,
jääb kaugele. Kõlab juubeldav hümn, ülistades looduse ilu ja kõikvõimsust.

Mahler on oma loomingu olemusest palju kirjutanud. Näiteks vaid mõned read: „Minu
sümfooniad peegeldavad kogu mu elu sisu; kõik kogetu ja kannatatu olen neisse pannud – tõe
ja poeesia helides.“ Ja teisal: „Tahan, et oleksin võimeline väljendama helides oma
maailmavaadet, oma filosoofilist elukäsitlust nagu mistahes tundeelamust, loodussündmust
või maastikku“. Aastail 1888 – 1894 valminud teise, „Ülestõusmissümfoonia“ loomise ajal
otsis ta intensiivselt vastuseid küsimustele, mis kannavad tema loomingut tervikuna: „Milleks
oled elanud? Kas pole kõik vaid üks suur, hirmuäratav nali? Mis on elu ja mis on surm? Kas
on meie jaoks edasikestmist? On see kõik ainult metsik unistus, on siis elul ja surmal mingi
mõte?“. Sümfoonia avaosa kannab pealkirja „Totenfeier“ (leinatalitus). Ehkki Mahler
kirjutab: „Siin matan ma oma esimese sümfoonia kangelast,“ usub ta ülestõusmisse ja
igavese ellu.

Helilooja komponeeris sümfoonia suurele ja värvikale orkestrikoosseisule: 4 flööti (3. ja 4. ka

piccolo-flöödid), 4 oboed (3. ka inglissarv), 4 klarnetit (3. ka bassklarnet, lisaks es-klarnet), 3
fagotti (3. ka kontrafagott), 7 cornot, 5 trompetit, 4 trombooni, basstuuba, timpanid kahele
mängijale ja suur löökpillirühm (triangel, taldrikud, tamtam, suur trumm), harf ja suur hulk
keelpille.

Sümfoonia esiettekanne toimus 20. novembril 1889. aastal autori juhatusel Budapesti
Kuninglikus Ooperiteatris. Ettekanne leidis vastakaid arvamusi: publik jagunes Mahleri
pooldajateks ja vastasteks ning kirjanik Karl Krausi sõnul puhkenud nende vahel nii tuline
võitlus, et orkestrit võis veel vaevu kuulda. Helilooja redigeeris oma teost korduvalt, aastal
1906 valmis lõplik versioon. Aastail 1893-1909 juhatas Mahler oma esimest sümfooniat veel
viieteistkümnel korral: Hamburgis, Weimaris Berliinis, Prahas, Maini-äärses Frankfurdis,
Viinis, Lvovis, Amsterdamis, Brnos, Linzis, Trieste`is. Wiesbadenis ja New-Yorgis. Mahleri
eluajal kõlas teos seitsmel korral tema loomingu tulise pooldaja, Amsterdami Concertgebouw`
dirigendi Willem Mengelbergi juhatusel. „Rändsellilaulud“ kõlasid autori juhatusel vaid korra
tsükli esiettekandel Berliinis aastal 1896.

https://gustav-mahler.org/
."