JOHANN SEBASTIAN BACH 1685-1750

Aegade suurimaid polüfooniameistreid. Viis eelnenud heliloojate (renessanss -

Madalmaade koolkonna polüfoonia) püüdlused täiuslikkuseni.
Ükski tänapäeval muusikat õppiv inimene ei saa ilma Bachi loominguta läbi. Ent
Bachi peetakse tema elu ajal eelkõige heaks organistiks ja andekaks
improvisaatoriks, mitte väljapaistvaks heliloojaks.
Bachi looming ei olnud tema elu ajal populaarne, kuna erines väga paljus
kaasajal moes olnud muusikast. Barokkajastu lemmikžanr oli ooper, Bach ei
kirjutanud ühtegi ooperit. Uus ja huvitav oli juhtiva meloodiahäälega homofooniline
mitmehäälsus, Bach lõi aga palju polüfooniat. Alles 100 aastat peale B hakati tema
muusika vastu rohkem huvi tundma.

Bach oli üks esimesi, kes kasutas laiemalt tollel ajal uut tempereeritud häälestust
(häälestus, kus pooltoonid on kõik võrdsed) klahvpillidel, mis võimaldas kasutada
kõiki helistikke. Varem häälestati klahvpillid nn naturaalse häälestuse (kus pooltoonid
ei ole võrdsed) järgi väga täpselt ning see välistas paljude helistike kasutamise. Uue
häälestuse propageerimiseks lõi Bach kogumiku

Hästitempereeritud klaviir , lühend-HTK (klaviir-ühine nimetaja klahvpillidele va

suur orel), mis sisaldas kõikides duurides ja mollides (12 duuris ja 12 mollis),
prelüüde ja fuugasid.
17 saj hakkavad olulisemat rolli mängima just duur ja moll-helilaad, varem kasutati
mitmeid diatoonilisi laade (dooria früügia lüüdia miksolüüdia) .
Prelüüd – eelmänguks-sissejuhatuseks keerukale polüfoonilisele palale fuugale.
Tavaliselt on prelüüd ja fuuga kontrastsed, kui fuuga on aeglane, siis prelüüd on kiire.
Prelüüdile C - duur lõi pr helilooja Gounod meloodia, mida lauldakse Ave
Maria tekstiga

Fuugavormi kasutab B nii instrumentaal- kui vokaalteostes.

Väljapaistva organistina lõi B rohkesti oreliteoseid. Prelüüde ja fuugasid on B loonud
ka orelile
Toccata ja fuuga d- moll (toccare – it k puudutama, toccata nagu prelüüdki -
sissejuhatavas funktsioonis) – improvisatsioonilist laadi teos. Üks tuntumaid B
oreliteoseid

Tuntumad teosed B orkestrimuusikast on kuus pidulikku Brandenburgi kontserti

(3-4-osalised teosed), millised saatis Brandenburgi markkrahvile ilmselt töökoha
taotlemiseks sealses õukonnas ja neli orkestrisüiti, mis koosnevad enamasti
tantsudest, kuid sisaldavad ka mittetantsulisi palu.
Orkestrisüit nr 3 D-duur, Aaria (B nimetas aariateks kauni pika meloodiaga
aeglaseid instrumentaalseid palasid)

B vokaalsed suurteosed valmisid enamasti seoses töökohustustega Leipzigi

Tooma kirikus, kus igal pühapäeval ja kirikupühal toimus kirikukantaadi
ettekannne (säilinud ca 200 kantaati). Kantaat sai 17.saj lõpul luterliku
jumalateenistuse muusikaliseks kõrgpunktiks. Sisuliselt on kantaat justkui
muusikaline jutlus, mis kommenteerib vastavat päeva. Paljud kantaadid on seotud
ühe kindla luterikoraali teksti ja meloodiaga. Kirikuantaadid koosnevad kooridest,
koraalidest, ansamblitest, aariatest, retsitatiividest ning vahel algavad ka
orkestriavamänguga. Esituskoosseis: koor, vokalsolistid, orkester
B on loonud ka ca 20 ilmalikku kantaati (tavaliselt väiksemale koosseisule), mis
valmisid seoses mitmesuguste tähtpäevadega. Neist tuntumad on humoorikad
Kohvikantaat ja Talupojakantaat

B loomingust on säilinud kaks surejoonelist passiooni - Johannese ja Matteuse

passioonid
Passiooni esitavad koor, vokaalsolistid ja orkester
Passioonid kõlasid suure reede pärastlõunasel jumalateenistusel. Tekst on võetud
evangeeliumist, evangelisti järgi saab passioon nime. Evengelistid - Johannes,
Matteus, Markus ja Luukas olid kõik Jeesuse jüngrid. Jutustatakse Kristuse
kannatuslugu, iga evangelist oma pilgu läbi. Evangelist on jutustaja rollis
(retsitatiivid) - piiblitekstide otsekõne retsitatiividena. Tegelasteks Jeesus, Peetrus,
Pilatus, Juudas jt. Koor esitab rahvahulga repliike ning laulab koraale (kui kogudus).
Aariad on lüürilised kommentaarid, autori isiklikud vastused kuuldud loole. Lisaks
mainitud numbritele on ka ansambleid.
Matteuse passiooni peetakse nii kogu protestantliku kirikumuusika kui ka
kogu passiooniajaloo väljapaistvaimaks teoseks