Kirjeldus

Värvus on soosiv, väga varieeruv, varieerudes rohelisest või kollasest kuni pruunikashalli või
tumepruunini. Pronotum mõõdukalt pikk, esijalad haaravad ja neid kasutatakse lisaks toidu otsimisele ka
liikumiseks. Tagajalad jooksevad. Tiivad hästi arenenud nii isastel kui ka emastel (kuigi emased lendavad
oma suure suuruse tõttu väga halvasti ja vastumeelselt). Kõhu on ovaalne, üsna pikk.

Bioloogilised iseärasused

Sipelga haaravad jalad: sääreluu ja reie ogad on nähtavad.

Harilik sõrmkäpp on tüüpiline kiskja-ründaja, kes maskeerub ümbritsevateks taimedeks. Sipsik on

aeglaselt liikuv ja kui saakloom ilmub käeulatuses, haarab ta selle oma eesmiste haaramisjalgadega
kinni, hoides seda okastraadise reie ja alajäseme vahel.

Mantise perekonna bioloogiline ladinakeelne nimi tuleneb kreekakeelsest μάντις 'mantis' ja ka

'mantis(t)' (ametlikult naiselik). Tähendus "mantis" tuleneb sellest, et jahipoosis olev putukas meenutab
käed palvetamiseks kokku volditud meest. Liik lat. religiosa on 'religioosne'.

Erinevalt isasloomadest, kes toituvad pigem väikestest putukatest, võivad suuremad ja raskemad
emasloomad rünnata endaga sarnaseid ja mõnikord isegi suuremaid putukaid. Lisaks sellele võivad
mantisid süüa omaenda poegasid, kui need ei ole pärast munast koorumist jõudnud varjuda[5].

Emane sipelgas sööb isaslooma pärast paaritumist

Kokkupuude suguhormoonidega toob kaasa agressiivse käitumise suurenemise. Emasloomade vaheline

kannibalism ei ole sel ajal haruldane. Üheks kuulsamaks tunnuseks on see, et emasloomad söövad
isaslooma pärast paaritumist või isegi paaritumise ajal. Enamikul juhtudel on paaritumine siiski
normaalne ja emas sööb isaslooma alles pärast paaritumist ja seda ainult 50% juhtudest. Tegelikult sööb
emane isast, sest munade arengu varases staadiumis on suur valguvajadus. Nagu kõik mantisid,
munevad ka harilikud sipelgad ooteekidesse.

Levik

Palvesammal on levinud Lõuna-Euroopas, Portugalist Türgini ja Ukrainani. Samuti leidub ta paljudel

Vahemere saartel (Baleaarid, Korsika, Sardiinia, Sitsiilia, Malta, Egeuse mere saared, Küpros), Egiptuses
ja Sudaanis, Lähis-Idas Iisraelist Iraani, Araabia poolsaarel. Arvukad liigid kogu Lõuna-Venemaal kuni
Kaug-Idani[6]. Tõenäoliselt ka Uus-Guineasse sissetoodud. Asustati 1890. aastatel USA idaossa, kust ta
asustati üle kogu riigi ja ka Kanada lõunaossa. Leitud Costa Ricas 21. sajandi alguses. Samuti on
vastuolulisi tõendeid hariliku sipelga leidude kohta Boliivias, Jamaical ja Austraalias[7].
Euroopas kulgeb liigi leviku põhjapiir piki 50. laiuskraadi põhjajoont läbi selliste riikide ja piirkondade
nagu: Prantsusmaa, Belgia, Lõuna-Saksamaa, Tirooli, Austria, Tšehhi, Slovakkia, Lõuna-Poola, Ukraina
metsastepi ja Lõuna-Venemaa. Kahekümnenda sajandi lõpus hakkas levila siiski järk-järgult põhja poole
laienema. 2012. aasta seisuga on enam kui