Meedia mõju tõejärgsel ajastul: keda või mida uskuda?

Võrreldes eelnevate aastasadadega on inimeste elutempo viimaste aastakümnete jooksul

märkimisväärselt suurenenud. Uudisedki võivad meieni jõuda mõne tunniga – olgu need siis
protestid Hongkongis või tulistamine kõrvaltänaval. Üha enam on uusi meediakanaleid ja
võimalusi saada infot maailmas toimuva kohta. Mis on aga tagajärjed, kui infot on liiga palju ja
seda jälgitakse järjest valikulisemalt?

Tänapäeval on lihtne interneti vahendusel ligi pääseda kvaliteetsetele meediakanalitele ja

uudistele üle maailma, sama hõlpsalt levivad ka kõikvõimalikud valeuudised. Valeuudised võivad
lugejat emotsionaalselt mõjutada: need võivad tekitada kas positiivseid või negatiivseid tundeid
ja sunnivad valima pooli. Valeinfot võidakse kasutada ka poliitilise tööriistana, mille kaudu
külvata viha, hirmu ja segadust inimrühmade seas, keda need uudised puudutavad. Juba 2008.
aastal analüüsis Airi-Alina Allaste ajalehes Sirp artikli „Kuidas mõjutab uus meedia kultuuri ja
sotsiaalseid suhteid?“ demagoogia vahendamist uudiste kaudu. Autor väitis, et nimetu massina on
kommentaatorid kergesti sunnatavad ja lükatavad, mistõttu seda olukorda on võimalik kurjasti ära
kasutada. Vaid haritud ning konstruktiivselt kriitiline kodanikkond on võimeline ehitama endale
tugeva tõe– ja faktifiltri, millega vältida alatuid poliitilisi võtteid.

Sõnavabadus ja arvamuste paljusus on toonud kaasa olukorra, milles uudiste tarbijat on lihtne
eksitada. Uudisterohkuse tõttu informatiivse meedia osakaal väheneb ja meelelahutusliku meedia
osakaal suureneb. Meelelahutuslik meedia kõnetab nii-öelda tavalist igapäevatarbijat kiiremini,
selgemalt ja tajutavamalt. Uudis, milles kirjutatakse kõrvaltänavas vallapuhkenud tulekahjust,
tundub meie lugejale päevakohasem kui Hiina Rahvavabariigis toimuv süstemaatiline genotsiid.
Kui lugejaskonna silmaring on järjest ahtam, on ka keerulisem näha suuremat ja olulisemat pilti.
Päevakorras olevaid kõmu- ja mitteuudiseid ajendab esilehele tõstma just suur lugejaskond, aga
ka materiaalne tulu, milles meediaväljaanded peavad navigeerima – ajakirjanik kirjutab ükskõik
mida, et tagada majanduslik stabiilsus. Lihtsam on kirjutada teemast, mille kohta on lugejat
õpetatud rohkem huvi tundma. Seda olukorda oleks võimalik vältida, kui ajakirjanik saab teema
sügavuti käsitlemise eest paremat töötasu.

Meedia targem tarbimine ja suurem kontroll infotõesuse üle pärsib võimalusi inimestega
manipuleerida. Ent kes või mis kontrollib infotõesust? Lihtne on öelda, et faktikontrolli on
rohkem vaja, samas võidakse lugejaskonda selle kaudu veel rohkem eksitada. Faktikontroll peab
olema kiire ja suhteliselt lihtne, et seda saaks teha lugeja ise, mitte vahepealne riigiorgan,
meediaväljaanne või mis tahes muu organisatsioon või grupp. Võim peab siiski jääma
lõpptarbijale. Hiljuti andis Facebook teada, et nad teevad oma platvormil põhjalikumat
faktikontrolli, kuid vastuolulise taustaga firma ei tekita suurt usaldust – kes valvab valvekoeri?
Muna ja kana olukord ei lahenegi tegelikult muul viisil kui ainult lõpptarbija kaasabil: eelkõige
informeeritud, loomult skeptiline ja kriitiline lugejaskond saab kaasa aidata meedia algse
funktsiooni taastamisele, milleks on olla teavet vahendav, ühtsustunnet loov ja neutraalne kanal
uudise looja ja adressaadi vahel.

Praegu on demagoogide ja poliitiliste äärmuslaste paradiis – on palju infot, vähe ressursse selle
töötlemiseks ja kritiseerimiseks ning on palju võimalusi inimeste arvamuse ja käitumise
mõjutamiseks. Tõejärgne ajastu kujuneb inimkonnale kõige suuremaks proovikiviks läbi aegade.
Lihtne on kontrollida, mitu täisnurka on ruudul, kuid tunduvalt keerulisem ülesanne on selgitada,
mis toimus 2020. aastal Hongkongi protestide ajal, kui selle ajalise sündmuse tunnistajate
vaatenurgad võivad olla erinevad.