Abiks algklasside õpetajatele
Ene-Silvia Sarv 1998-2008Sisukord
1. Uurimistegevusest koolis / õpetajatöös - sissejuhatavalt2. I kooliastme eripärast. Lapsest I kooliastmes3. Õpikeskkonnast4. Mida minu meelest on äärmiselt oluline tähele panna ja teha5. Hindamise põhimõtteline kulg I kooliastmes6. Hindamise põhiprintsiibid. Õpi- ning õpetuseesmärgid ja hindamine7. Sõnalise hindamise valdkondi, hinnangu vorme ja hindamisviise8. I klassi hindamisest
9. Alus hindamiseks - lapse alus- ja arengukirje10. Õpilane hindajana11. Õpetaja hindamisalane eneseanalüüs12. Hindamise eriküsimusi. Individuaalsest ja kohandatud õppekavast. Hindamine jakoolivahetusLisad
Lisa 1. Vaatluslehti1.1. Emotsionaalse pädevuse vaatlusleht1.2. Rühmatöö vaatluslehe näidis1.3. Õpioskuste kaart1.4. Pädevuslehe näidis1.5. Lapse intelligentsusmustri uurimislehtLisa 2. Hindamisrubriigi näidisLisa 3. Õpikirje näidisLisa 4. Arengukirje näidisLisa 5. Arengu koondtabeli näidisLisa 6. Õpetaja hindamisanalüüsi näidisLisa 7. Klassi koondmapi sisustLisa 8. Lapse poolt täidetavaid arengulehti8.1. Lugemust kajastav kaart8.2. KirjutamisnäidisedLisa 9. Hindamise põhimõtteline kulg I kooliastmesLisa 10. Õpilase motoorsete võimete/oskuste vaatlusleht
1
Ene-Silvia Sarv Õppematerjal hindamisest-uurimisest
1.
Uurimistegevusest koolis ja õpetajatöös - sissejuhatavalt
Uurimistöö teeb
võimalikuks anda põhjendatud, objektiivsusele pürgiv vastus lapse küsimusele“kuidas mul läheb?”, lapsevanema küsimusele “Kuidas lapsel läheb?”, kolleegi, koolijuhi,kontrollija küsimusele, kuidas lapse areng kulgeb. Olulisim aga – annab aluse õpetaja-kasvatajatervikpildile lapsest ja tema arengu, edenemise erinevatest külgedest. Uurimistöö teine olulineaspekt on oma tegevuse tulemuste korrigeerimine ja kolmas – enese professionaalse arengu jälgimine ja edendamine. Nüüdisajal on üha enam kasutatavad komplekssed – kvantitatiivseid jakvalitataiivseid meetodeid ühendavad uurimused. Nende osa on oluline ka nt sõnalise hindamisening mitmesuguste tagasisidestavate tabelite, maatriksite jm põhjendatud kujundamisel.Komplekssete uuringute vajadus on eriti ilmne alushariduses ja I kooliastmes, mis panevad aluseinimese vaimsele ja emotsionaalsele toimetulekule läbi kogu elu, kuid mil lapsed ise polevõimelised oma elamusi, teadmisi jm adekvaatselt ja täiskasvanute maailmas tavapärasel viisilõpetajale edastama.
Mõiste “uurimine”
omab laia tähendustevälja, mis kaasajal kiiresti täieneb.Eesmärkide poolest on otstarbeks eristada uurimist,
•
mis on
suunatud õpilasele
, et saada infot tema seisundist ja arengust – isiksusena, õppijana,kodanikuna, samuti et anda talle tagasisidet; õpilasele suunatud uurimine võib olla niiõpetajapoolne, kaaslaste poolt sooritataud – vastastikune kui eneseuuring;
•
mis on
teabeallikaks õpetajale
(kaudselt või otseselt ka administratsioonile, lastevanematele, järelevalve organitele jt.) nt saavutataud õpitulemuste profiilist, tasemest, programmidetäitmisest, väärtushoiakutest, hirmudest jne;
•
õpilase ja/või klassi õppimise tulemuslikkuse
monitooringuks
ja kokkuvõtetetegemiseks;
•
oma õpetamistegevuse adekvaatsuse, tulemuslikkuse hindamiseks;
•
enesearenduse hindamiseks-kavandamiseks.Uurimistegevus on õppeprotsessi koostisosa, on õpetaja poolt vähem või enam teadvustatud.Õpetaja kutsealase meisterlikkuse kasvades areneb ka nö spontaanse uuringu võime. Teadlik uurimistegevus on õpetaja töös arenev ja formaliseeruv protsess, mis oluliselt võimaldabmõjutada, tõsta kogu õppe-kasvatusprotsessi kvaliteeti ja põhjendatust.Kutseliste õpetajate-kasvatajate ülesanne on esimestena tõlgendada teadussaavutusi ja arenevaühiskonna vajadusi, mõista muutuste sisu ja suunda, õppida samm-sammult igapäevases tööstoimima üha täienevatele teadmistele vastavalt. Kutseliste pedagoogide ülesanne on aidata kateistel lapsega kokku puutuvatel inimestel seda mõista ning oma ootusi, käitumist muuta.Uurimstegevus on selleks üks rikkalikke võimalusi pakkuv vahend.2
2
Ene-Silvia Sarv Õppematerjal hindamisest-uurimisest
2. I kooliastme eripärast. Lapsest I kooliastmes
Koolieelses eas
on laps
spontaanne õppija-uurija
. Naeratus, häälitsus, maitsmine, kuulatamine,roomamine, esimesed sammud, sõnad, küsimine, mina-tamine, kahtlemine, matkimine,hüppenööriga hüppamine, jutustamine, elu ja muinasjuttude läbimängimine leludega - kõik see ja palju muud on spontaanse õppimise näited. Koolieelses eas ja esimestel kooliaastatel kujunevadkeerukad närviseosed, mis on aluseks täiskasvanu käitumisele ja mõtlemisele, väärtushoiakutele ja vaimsele terveolekule. Kujunevad ka mudelid “asjadest aru saamiseks”, “järelemõtlemiseks” ja “otsustamiseks” – kui emotsiooni-mõtte-tahte mustrid ajus ja kehas.Oma elus puutub laps kokku erinevate hinnangutega, mis edastavad teistele tema toimingutetähenduse ja tagasisidestavad talle selle, kuidas teised neid mõistavad. Koolituleval lapsel onkogemusi nii miimikast, pilgust, kehakeelest kui sõnadest, sümbolitest, hinnangutest. Halvemal juhul - ka füüsilise vägivallana väljendatud otsustustest.Koolivalmidus tähendab teatud küpsuse saavutamist nii
psühho-füüsilises
kui
vaimses
ja
sotsiaalses
arengus. Enamik lastest saab kooliküpseks seitsmeaastaselt, kuid individuaalnekooliküpsuse, koolivalmiduse muster võib olla erinev. See oleneb nii lapse pärilikust eripärast,embrüonaalse arengu tingimustest (ema tervis, emotsionaalne seisund, eluviisid), tervisest, kuika arengukeskkonnast sünnimomendist alates.Koolivalmiduse oluliseks küljeks on
lapse kui õppija küpsus
. Siia kuulub teatav tase käelistes ja kehalistes tegevustes, emotsionaalne tasakaal ja võime koostegevuseks, juhtnööride järgimiseks, eale vastav ja samas isikupärane vaimsete võimete kompleks. Loomupäraselt onlapsel olemas seesmine huvi ja motivatsioon õppimiseks. Jälgides ja toetades loomulikkuõppimist saavutatakse õppetöös parim tulemus.
Õppimise all mõistame rahva ja inimkonnakultuurikonteksti omaksvõtmise protsessi. Kitsamalt on õppimine protsess, milletulemusena muutub mõtlemine, käitumine, oskused, protseduuride ja teadmiste valdamine
.Sageli ei ilmne õppimine väliselt, mis ei tähenda, et õppimist pole toimunud. Olenevalt lapseloomupärasest õpistiilist ja õpitavast võivad tulemused ilmneda hiljem “plahvatusena” peale pikemat laagerdumist.Õpetajal on vaja töös I kooliastmes võtta arvesse mitmeid viimaste aastakümnetega laste arengusüha süvenevaid ilminguid, vajadust mööda teadlikult kompenseerida puudujääke oma õppe-kasvatustegevusega ning arvestada lapse/klassi eripära hindamisel. Sellest koorub ka vajadusmitmekülgseks uurimistegevuseks.1) Paljudel lastel on väga nõrk ja ühekülgne mängimiskogemus - st, et spontaanse õppimisekogemus pole piisavalt mitmekülgne, et selle alusel kujuneks välja hea vundament teadlikuksõppimiseks. Mängude primitiivsus või vaba ja arendava mängu puudumine ei lase arenedatahtel, püsivusel.2) Laste peenmotoorika on sageli vähearenenud - see raskendab otseselt nt kirjutamise õppimist,kaudselt aga on peenmotoorika (sõrmed) seotud ka nägemisega, silmade liikumisega ja nii on pärsitud ka lugemine ning mitmed psüühilised protsessid.3
3
Search History:
Result 00 of 00
00 results for result for
p.
Abiks algklassiõpetajale: õpetaja - uurija, hindaja. E-S Sarv
Abimaterjal õpetajale ja huvilisele lapsevanemale lapse arengu ja õpikeskkonna uurimiseks-hindamiseks
676
Reads
0
Readcasts
3
Embed Views
More From This User
Notes
Load more
