MEELEELUNDID

Organismile mõjuvad ärritused võetakse vastu tundlike / sensoorsete meelerakkude ehk

retseptorite abil, mis paiknevad kõikides keha elundites, sealhulgas spetsiaalsetes vastuvõtu-
ehk meeleelundites. Meelerakud erinevad teistest rakkudest väga suure tundlikkuse poolest,
kusjuures nad reageerivad ainult teatud liiki ja teatud tugevusega ärritusele. Meeleelundite
ülesandeks on vastu võtta ärritusi väliskesk-konnast.
Meeleelundid on:
nägemiselund silm oculus
kuulmis- ja tasakaaluelund kõrv auris
haistmiselund (ninaõõne haistepiirkond)
maitseelund (maitsmisnäsad)
kompimiselund (nahatundlikkus)

Meeleelundite retseptoritest peaajju saabuv informatsioon organismi toimivate välispidiste

ärrituste kohta on aistingute aluseks, mis kajastavad väliskeskkonda meie teadvuses. Sellele
vastupidiselt siseelundite retseptoritest pärinev informatsioon organismi sisekeskkonna
seisundi kohta ei ole normaalselt tajutav (me ei tunne maksa, südant jt. siseelundeid). Ainult
mõningate patoloogiliste seisundite korral kaasnevad siseelundite retseptorite ärritusega
teatavad aistingud (valu).
Meelerakkude ja meeleelundite tähtsus organismi tegevuses on suur. Nende osavõtul toimuvad
kõik refleksid. Kui mingi meeleelundi talitlus välja lülitatakse, siis lülituvad välja vastavad
erutused ja sellest tingituna jäävad ära vastavad refleksid. Et kogu närvisüsteemi talitlused
on reflektoorsed, ei ole ilma meeleelundite ja -rakkude talitluseta närvisüsteemi talitlused
mõeldavad. Meele-elunditest tulev ärritus levib närvide kaudu KNS-i koorealustesse
keskustesse ja sealt suuraju koorde. Saadud andmete analüüsi tulemusena tekivad aistingud
ja tajud. Meeleelundid koos närvide, juhteteede ja ajukoorekeskustega moodustavad nn.
analüsaatori. Nende abil kujuneb inimese teadvus ja mõtlemine, tekivad kujutlused välisilmast.
Meeleelundid on tähtsaimaks vahendiks inimestevahelises suhtlemises, võimaldavad
orienteeruda ümbritsevas keskkonnas ja vältida ohte.

NÄGEMISELUND silm oculus

koosneb silmamunast ja abiaparaadist, mille hulka kuuluvad silmalaud, silmalihased ja
pisaraaparaat. Silmamuna võrkkest on nägemisnärvi abil ühenduses koorealuste
nägemiskeskustega ja need aju suurte poolkerade kuklasagara koorega, mis kõik koos
moodustavad nägemisanalüsaatori. Silm annab kujutluse välisilmast kui tervikust. Umbes 80%
infost saame silma kaudu.
Nägemiselund asub silmakoopas, mis on silmamunale ka kaitseks. Silmakoopa sügavus on
keskmiselt 5cm. Silmakoobas on vooderdatud periostiga, mis koopa tipul ja välisservadel on
tihedalt luuga ühenduses. Silmakoobas kaitseb silmamuna eest ja külgedelt. Silmamuna täidab
silmakoopa eesmise osa, ülejäänud osa on täidetud rasvkoe, lihaste, närvide, veresoonte,
kelmete ja sidekoega.
Silmamuna katavad eest silmalaud, mille vahele jääb silmapilu. Laugude nahk on õhuke, õrn,
peaaegu ilma rasvkoeta. Naha all paikneb silmasõõrlihas, mida innerveerib VII peaajunärv,
mis on näonärv. Selle närvi paralüüsi korral ei saa laugusid sulgeda ja silmapilu jääb avatuks.
Ülemisel laul asub ülalautõstur - kui tekib selle lihase halvatus, siis ülalaug langeb alla.
Laugude lihaskoe all asub kõhr, mis kujutab endast sidekoelist plaati ja ta annab laule kuju.
Kõhres asuvad Meibomi näärmed, mille juhad avanevad lau serval. Nende näärmete sekreet on
rasune. Laugusid katab seestpoolt sidekoeline kest ehk konjuktiiv conjuctiva, mis kulgeb
laugudelt edasi silmamunale. Konjuktiiv on õhuke, õrn, sile, läikiv, veresoonterohke ja väga
tundlik. Laugude verevarustus tuleb silma- ja näoarterist. Venoosne äravool toimub näoveeni
kaudu koljuõõne korgasurkesse ehk korgassiinusesse.
Lau servadele kinnituvad ripsmed. Ülemisel laul on keskmiselt 100-150 ripset, mis paiknevad
kolmes reas. Alumisel laul on ~70 ripset kahes reas. Laugudel on aktiivne ja passivne
kaitsefunktsioon. Aktiivne kaitsefunktsioon avaldub silmapilu reflektoorses sulgemises ereda
valguse korral, tolmu, läheneva ohu korral silmale. Pilgutamine aitab eemaldada silmast
väiksemaid võõrkehi, samut niisutab ühtlaselt silma eesmist pinda. Passivne funktsioon
seisneb pidevas laugude suletuses une ajal ja osalises silmamuna kaitsmises avatud silmapilu
korral.

Pisarasüsteem koosneb pisaranäärmest ja pisarateedest.

Pisaranääre paikneb silmakoopa ülemises külgmises nurgas ja avaneb 5-12 juhaga ülemise
konjuktiivkoti külgmisse ossa. Pisaranääre eritab ööpäevas ~1 ml pisara-vedelikku, mis koosneb
99% veest, sisaldab vähesel hulgal NaCl, valku ja lüsotsüümi, millele on bakteritsiidne toime.
Pisarad niisutavad silmamuna ja aitavad eemaldada konjuktiivkotti sattunud tolmu, võõrkehi,
mikroobe. Pisarateed saavad alguse pisara-punktidest ülemise ja alumise lauserva ninapoolses
osas. Siit kulgevad edasi pisarakanalikesed, mis avanevad pisarakotti. Pisarakoti alumisest osast
saab alguse ninapisarakanal, mis avaneb alumisse ninakäiku. Silmapilu ninapoolne nurk on
ümardunud ja moodustab pisarajärve, kuhu voolavad kokku pisarad. Pisarajärve läheduses,
kummagi lau vabal serval, paiknev väike kooniline kõrgendik ja selle tipul tilluke ava, nn.
pisaratäpp.

Silmamuna on kerakujuline, tema läbi-mõõt on

keskmiselt 24 mm. Silmamunal eristatakse eesmist
ja tagumist poolust. Sagitaalselt läbi nimetatud
pooluste minev joon moodustab silma optilise telje.
Silmamuna asetseb silmakoopas, ta on ümbritsetud
silmakoopa rasvkehaga, lihas-tega, tagapool on ta
nägemisnärvi abil ühenduses peaajuga. Silmamuna
koosneb ümbritsevast kihistunud seinast ja
sisemuses asuvast valgustmurdvast tuumikust.
http://www.phys.ufl.edu/~avery/course/3400/vision/eye_ma
mmal.gif
Silmamuna seinas eristatakse 3 kesta:

1. Välimine kest ehk fibrooskest koosneb:

a. sarvkest ehk kornea
Sarvkest moodustab väliskestast eesmise kumarama osa, võttes enda alla 1/6 väliskestast.
Ta on läbipaistev, läikiv, sile, ei sisalda veresooni, sisaldab rohkelt tundenärvide lõpmeid ja
koosneb elastsetest kiududest. Tema läbimõõt on ~11-12 mm, keskosas on 0,8 mm ja
perifeerne osa ~1,2 mm paksune. Sarvkest toitub kõvakesta pindmistest veresoontest. Ta on
silmasisu kaitseks, laseb valguskiiri silma ja on silma valgustmurdvaks keskkonnaks.
b. kõvakest ehk skleera
Kõvakest moodustab väliskesta ülejäänud osa, ta on läbipaistmatu, koosneb tihkest kiulisest
sidekoest (enamasti kollageenkiududest). Ta paksus on ~1 mm. Kõvakesta üleminekukohta
sarvkestaks nimetatakse limbuseks. Kõvakesta ülesanne on kaitsta silmasisu ja ta annab silmale
kuju. Kõvakest on varustatud veresoonte ja närvi-lõpmetega. (Skleera eesmist nähtavat osa nim.
rahvapäraselt silmavalgeks ja ta on kaetud silmamunasidekesta ehk konjuktiiviga.)

2. Keskmine ehk soonkest koosneb:

a. vikerkest ehk iiris
Vikerkest on näha sarvkesta taga. Tema keskel paikneb silmaava ehk pupill. Vikerkesta
välimine kiht koosneb sidekoest ja sisaldab rohkesti veresooni ja närvilõpmeid. Pupilli
läbimõõt on 3-6 mm. Silelihaste abil reflektoorselt ahenedes või laienedes reguleerib pupill
silma sattuva valguse hulka. Vikerkesta strooma sisaldab pigmenti, mille hulgast oleneb
vikerkesta (silmade) värvus. Vikerkesta silelihaskiud moodustavad kaks lihast:
silmaavalaiendaja (dilataator), mille kiud paiknevad radiaalselt ja silmaavaahendaja (sfinkter),
mille kiud asetsevad silmaava ümber sõõrjalt. Vikerkest läheb üle ripskehakeseks.
b. ripskehake ehk tsiliaarkehake
Ripskeha kujutab endast soonkesta paksenenud osa. Ta paikneb rõngakujuliselt silmaläätse
ümber, mis on erilise sideme - ripsvöötmekese (Zinni sideme) abil ripskehakese külge
fikseeritud. Ripskeha koosneb sidekoelisest osast ja pigment-epiteelist, sisaldab rohkesti
veresooni ja tundenärve. Ripskehal paikneb ripslihas, mis osaleb akomodatsioonil. Ripskeha
produtseerib kambrivedelikku.
c. pärissoonkest ehk s oonmik
Soonmik moodustab suurema osa silmamuna keskmisest kestast. Ta on ripskeha eesmise osa
jätkuks ja koosneb sidekoest ning kolme eri läbimõõduga veresoonte kihist. Ta sisaldab kogu
ulatuses pigmenti, mis kaitseb võrkkesta väljaspool pupilli piirkonda silma langeva valguse
eest. Tema peaülesandeks on silma toitmine.

3. Sisemine kest ehk võrkkest retina

Võrkkest on õhuke, pehme konsistentsiga plaat, mille välispind liibub soon-kestale, sisemine
klaaskehale. Võrkkesta tagumine suurem pärissoonkestaga külgnev osa sisaldab
valgustundlikke elemente ja seda nimetatakse optiline ehk nägemisosa. Eesmises väiksemas
ripskeha ja vikerkestaga külgnevas piirkonnas valgustundlikke rakke ei ole ja võrkkesta seda
osa nimetatakse pimedaks. Väljast on võrkkest kaetud epiteeli pigmendikihiga, mis külgneb
soonkestaga. Võrkkest koosneb histoloogiliselt 10 rakkude kihist. Olulisemad on kepikeste ja
kolvikeste kiht, bipolaarsete ja ganglionirakkude kiht. Võrkkesta ehitus ei ole kogu ulatuses
ühesugune, tema tsentraalses osas oleva kollatähni piirkonnas asuvad ainult kolvikesed.
Ülejäänud võrkkesta osas, mida enam perifeersemale, seda vähem kolvikesi ning üha suureneb
Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Koostanud M.Kolga
kepikeste arv. Võrkkestas on kolvikesi ~6 miljonit ja kepikesi ~115-120 miljonit.
Nägemisnärvi väljumiskohta nimetatakse nägemisnärvi diskiks ja see koosneb ainult
närvikiududest. Kepikesed ja kolvikesed selles piirkonnas puuduvad ja seda nimetatakse
pimetähn.

Silmamuna sisu
Selle moodustavad vesivedelik (kambrivedelik), silmalääts ja klaaskeha. Kõik need
moodustised on normaalselt läbipaistvad, murravad valguskiiri, mistõttu neid nimetatakse silma
läbipaistvateks ja valgustmurdvateks keskkondadeks. Nad moodustavad optilise süsteemi,
mistõttu silma sattuvaid valguskiiri fokuseeritakse ja nad tungivad võrkkesta. Seal tekib
esemete selge kujutis (vähendatuna ja ümberpööratuna).
* Vesivedelik asub silmamuna ees- ja tagakambris. Eeskamber on ruum, mida piirab eest
sarvkest, tagant vikerkest ja silmalääts. Tagakamber on pilujas ruum, mille eesseina
moodustab vikerkest, tagumise seina silmalääts, ripsvöötmeke ja ripskeha. Kambrid on
omavahel ühendatud vikerkesta ja silmaläätse vahel oleva pilu kaudu. Vesivedelikku toodavad
ripskeha ja vikerkesta veresooned. See osaleb ka sarvkesta toitmises ja hoiab silmasisese rõhu
kindlal tasemel.
* Silmalääts on kaksikkumer, ta asub vikerkesta ja klaaskeha vahel. Väljastpoolt katab teda
läbipaistev kihn (kapsel). Selle eesmisel pinnal paikneb epiteel, mis produtseerib läätserakke.
Olemasolevad rakud tihenevad ja umbes 40.a. vanuses moodustub läätse keskele tuum. Lääts
sisaldab ~63% vett, ~35% globuliine, ~2% mineraalsooli. Tema valgustmurdev võime on 13
dioptrit. Silma võime näha selgesti erineval kaugusel asuvaid esemeid põhineb läätse omadusel
muuta fookuskaugust – see on akomodatsioon.
* Klaaskeha on läbipaistev sültjas ollus, mis täidab ruumi läätse ja võrkkesta vahel.
Väljastpoolt katab teda õhuke kile. Klaaskeha ei sisalda veresooni ega närve.

Silmalihased
Silmamuna on liikuv tänu oma kuue lihase koostööle: neli sirglihast ja kaks põikilihast.
Sirglihased algavad silmakoopa tipust ja kulgavad silmakoopa seina pidi ettepoole. Lihased
kinnituvad kõvakestale ja pööravad silmamuna vastavalt oma pikenemise suunale: välimine
pöörab väljapoole, sisemine sissepoole, ülemine üles, alumine alla, aga peale selle pööravad
nad veidi ka silma sissepoole. Põikilihased pööravad silma väljapoole, samaaegselt sellega
ülemine pöörab silma allapoole, alumine ülespoole. Kõik nimetatud lihased on vöötlihased ja
igast silma liigutusest võtab osa grupp lihaseid.

Tartu Tervishoiu Kõrgkool

Koostanud M.Kolga
NÄGEMISAISTINGU TEKKIMINE

Valgusärritusi võtab vastu silma võrkkest. See on analüsaatori retseptoorne osa: Enne
võrkkestani jõudmist lähevad valguskiired läbi silma läbipaistvatest, valguskiiri murdvatest
keskkondadest - sarvkestast, vesivedelikust, läätsest ja klaaskehast. Kõige rohkem murrab
valguskiiri lääts. Silmamuna võrreldakse tavaliselt fotoaparaadiga, kus lääts täidab fotoläätse
ja võrkkest valgustundliku plaadi osa. Esemete vaatlemisel tekib võrkkestal ümberpööratud
vähendatud kujutis.
Kepikesed ja kolvikesed on võrkkesta valgustundlikud elemendid. Kolvikestega on seotud
päevane nägemine, kepikestega aga nägemine videvikus. Kepikestes on eriline aine
nägemispurpur ehk rodopsiin. Rodopsiin laguneb valguse mõjul ja taastub pimeduses. Selle
aine moodustamisest võtab osa A-vitamiin. Kui nägemispurpuri süntees on häiritud, tekib nn.
kanapimedus. Kolvikestes sisaldub teine valgustundlik aine -jodopsiin. Võrkkestale langavad
valguskiired ärritavad kolvikesi ja kepikesi. Neis kulgevad keerulised
keemilised protsessid, millega kaasneb valgustundlike ainete lagunemine. Tekkinud erutus
antakse mööda nägemisnärvi edasi peaajju ja võetakse vastu suuraju koores - tekivad
nägemisaistingud. Nägemisanalüsaatori tsentraalne osa asub suuraju poolkerade kuklasagaras.

http://images.google.com/imgres?imgurl=http://www.starsandseas.com/SAS_Images/SAS_Physiol_Images/SAS
%2520tastepics/Taste
http://www.flowershopnetwork.com/images/newsletter/color_wheel.gif

Värviaisting
Silma võime värvusi eristada on tingitud sellest, et võrkkestas on kolm liiki kolvikesi: ühed
reageerivad punasele valgusele, teised rohelisele ja kolmandad violetsele. Vastavalt sellele,
missugused kolvikesed erutuvad, tekib vastav värviaisting. Kolvikeste erinevad liigid võivad
erutuda üheaegselt ja erinevas astmes, see tekitab erinevate värvide ja varjundite taju. Mõnedel
inimestel esinevad häired värvuste nägemises, värviaistingute nõrgenemine või puudumine
üksikute või kõikid ärvuste osas. Näiteks ei suuda mõned inimesed eristada helepruuni
tumerohelisest ning purpurset ja violetset sinisest. Selline värvipimeduse vorm on daltonism.
Värvuste eristamise kontrollimiseks on kasutusel värvitabelid.

Tartu Tervishoiu Kõrgkool

Koostanud M.Kolga
Silma adaptatsioon
Inimese silmal on võime kohaneda esemete vaatlemiseks mitmesugusel valgus-tugevusel. See
on adaptatsioon. Ereda valguse puhul võtavad valgusärritusi vastu ainult kolvikesed.
Kepikestes on sel ajal nägemispurpur täiesti lagunenud, nad ei funktsioneeri. Kui inimene ereda
valguse käest äkki pimedasse satub, siis ei näe ta algul midagi. Pikkamööda taastub võrkkesta
kepikestes nägemispurpur ja tekib videvikunägemine.

Silma kommodatsioon
Inimese silm eristab mitmesugusel kaugusel olevaid esemeid. Silma sellist kohanemisvõimet
nimetatakse akommodatsiooniks. Akommodatsioon on võimalik selle tõttu, et elastne silmalääts
saab oma kumerust muuta. Lähedal asuvate esemete vaatlemisel on lääts suurema kumerusega
kui kaugemal asuvate esemete vaatlemisel. Läätse kumeruse muutumisel muutub tema
valgusmurdumisvõime, mistõttu vaadeldavatelt esemetelt tulevate kiirte fookus satub alati
võrkkestale. Läätse optilist tugevust mõõdetakse dioptriates (1 dioptria - dptr - on läätse
murdumisvõime, mille fookuskaugus on 1 m). Läätse kumerus muutub vastavalt ripslihase
kontraheerumisele või lõõgastumisele. Lihase kontraheerumisel lõtvub side, mille abil lääts on
ripskehale kinnitatud, ja lääts muutub kumeramaks. See sünnib lähedalasuvate esemete
vaatlemisel.

Lühi- ja kaug(e)nägevus
Mõnedel inimestel esineb nägemishäire, mis avaldub selles, et esemete kujutised on ebaselged,
laialivalguvad. Sellised kujutised tekivad siis, kui vaadeldavalt esemelt peegelduvate kiirte
fookus ei asu mitte võrkkestal, vaid sellest väljaspool: lühinägevuse korral võrkkesta ees,
kaugenägevuse korral võrkkesta taga. Lühi- ja kaugenägevuse põhjusteks on akommo-
datsioonihäired või silmamuna ehituse iseärasused.
Lühinägelikel on kaugus läätse ja võrkkesta vahel suurenenud, kaug(e)nägelikel onvähenenud.
Selge kujutise saamiseks kannavad need inimesed vastavate läätsedega prille.
Kaug(e)nägevust ehk hüpermetroopiat korrigeeritakse pluss(+)klaasidega, lühinägevust ehk
müoopiat korrigeeritakse miinus(-)klaasidega.
Kaug(e)nägevuse korral silma tulevad paralleelsed valguskiired koonduvad pärast murdumist
võrkkestast tahapoole. Selline kiirte murdumine on tingitus silma lühikesest anatoomilisest
teljest või silma optilise süsteemi nõrgast murdumisjõust. Kaugenägevuse korrigeerimiseks
kasutatakse valguskiiri koondavaid kumer- ehk pluss-klaase. Mittekorrigeeritud kauge-nägevus
võib lastel olla kõõrdsilmsuse tekke põhjuseks.
Lühinägevuse korral nähakse hästi lähedale ja halvasti kaugele ning valguskiirte murdumine
toimub tugevamalt. Kujutis tekib võrkkesta ees. Korrektsioon toimub sfääriliste nõgusate ehk
miinus- klaasidega, mis hajutavad tugevalt koondunud valguskiiri

Nägemisteravuseks ehk viisuseks visus nimetatakse silma võimet eraldada kaks punkti nende
minimaalse kauguse puhul üksteisest. Selle määramiseks kasutatakse vastavaid märkide või
tähtedega tabeleid. Uuritav asub tabelist 5 meetri kaugusel. Täielik nägemisteravuse
määratakse kummalgi silmal eraldi.

Tartu Tervishoiu Kõrgkool

Koostanud M.Kolga
 Nägemisteravuse määramise tabel
http://www.optikerwichmann.dk/Images/synstavle2.gif

KUULMIS- JA TASAKAALUELUND kõrv auris

võtab vastu mitte ainult heliärritusi, vaid ka ärritusi, mida põhjustab keha asendi muutumine
ruumis.
Kõrv jaguneb kolmeks osaks:
1. Väliskõrv koosneb kõrvalestast ja väliskuulmekäigust, mille ülesandeks on helivõngete
kinnipüüdmine ja edasijuhtimine.
Kõrvalest koosneb õhukese nahaga kaetud elastsest kõhrest. Kõrvalesta alumine osa on
kõrvanibu, mis ei sisalda kõhre, vaid kujutab endast rasvkoega nahakurdu. Kõrvalesta
välimine vaba serv on sisse pööratud ja teda nimetatakse. palistuseks. Palistuse ülemises osas
võib paljudel inimestel täheldada väikest köbrukest ehk Darwini köbrukest. Palistusega
paralleelselt kulgeb vastaspalistus. Sügav õõnsusspalistuse ees on süvik, mille põhjas saab
alguse välimine kuulmekäik. Süviku ees paikneb tugev kühm - kõrvalestanukk ehk traagus
ja selle vastu jääb vastasnukk. Nuki ja vastasnuki vahele jääb nukkidevaheline sälk.
Väliskuulmekäik on veidi kõverdunud luuline kanal (pikkus ~2,5-3,5cm). Ta jaguneb
kõhreliseks osaks (1/3) ja luuliseks osaks (2/3), mis moodustavad teatava nurga. Kuulme-
käiku saab kergesti sirgeks muuta, tõmmates kõrvalesta üles- ja tahapoole. Välimise
kuulmekäigu nahas on erilised näärmed, mis nõristavad kollase värvusega vaigutaolist sekreeti
(nn. kõrvavaik). Välimist kuulmekäiku eraldab keskkõrvast õhuke ovaalne läbikumenduv
hallika värvusega leste trummikile
membrane tympani. Väljastpoolt on ta kaetud epidermisega, seestpoolt limaskestaga.
Trummikile välispinna keskel on süvik nn. trummikilenaba. Seespool kinnitub sellele kohale
vasara pide.

Tartu Tervishoiu Kõrgkool

Koostanud M.Kolga
http://www.american-hearing.org/images/ear.jpg

2. Keskkõrv koosneb rummiõõnest, kolmest kuulmeluukesest (vasar, alasi ja jalus) ja

kuulmetõrvest. Keskkõrva ülesandeks on helivõngete edasikandmine sisekõrva perilümfile.
* Trummiõõs asub oimuluu püramiidis väliskuulmekäigu ja sisekõrva vahel. Õõne maht on
~1cm³, ta on täidetud õhuga ja tema seinu vooderdab limaskest. Trummiõõnes asuvad ahelana
kuulmeluukesed.
* Kuulmeluukesed vasar, alasi ja jalus on omavahel ühendatud liigeste ja sidemete varal
liikuvaks ahelaks, mis ulatub trummikilest ovaalaknani. Vasar asetseb trummikilele kõige
lähemal ja on sellega oma pika pideme varal kokku kasvanud. Alasi liigendub vasara ja
jalusega. Jalus suleb oma põhimikuga ovaalakna. Kuulmeluukeste külge kinnitub kaks lihast.
Trummipingutajalihas kulgeb läbi trummiõõne ja kinnitub vasarapidemele. Tema kokku-
tõmbumisel tõmmatakse trummikile pingule. Jalusele kinnitub jaluselihas, mille toime on
eelmisele vastupidine. Välimisse kuulmekäiku tunginud helilained panevad trummikile
võnkuma ja need võnked kanduvad kuulmeluukeste ahela kaudu sisekõrva perilümfile. Ühtlasi
toimub kuulmeluukeste kaudu helilainete umbes viiekümne-kordne võimendamine.
Trummiõõs on kuulmetõrve abil ühenduses ninaneeluga, nibujätke-juurdekäigu kaudu
nibujätkerakkudega. Kõik nimetatud ruumid sisaldavad õhku.
* Kuulmetõri ehk Eustachius’e tõri tuba auditiva on ligikaudu 4 cm pikkune pilujas toru,
mille ülesandeks on õhu juhtimine ninaneelust trummiõõnde. Sellega tasakaalustatakse
õhurõhk trummikilele trummiõõne ja välisõhu poolt. Kuulmetõrvel eristatakse kahte osa -
kõhreline ja luuline ning kahte avaust - neelmine avaus ja trummiavaus. Nende kaudu toimub
trummiõõne ventilatsioon. Tõrve pikem kõhreline osa koosneb kõhrest ja sidekoelisest kilest.
Tõri algab ninaneelu külgmisest seinast neelmise avausega, kulgeb siis koljupõhimiku
välispinnal olevas vaos ja läheb üle luuliseks osaks. See asub oimuluu kaljuosa spetsiaalses
kanalis, mis lõpeb kuulmetõrve trummiavausega trummiõõne eesmises seinas. Kuulmetõri on
vooderdatud limaskestaga, mida katab ripsepiteel. Neelupõletiku korral võib infektsioon
kuulmetõrve kaudu tungida trummiõõnde ja põhjustada kõrvapõletikku.

Tartu Tervishoiu Kõrgkool

Koostanud M.Kolga
3. Sisekõrv paikneb oimuluus trummiõõne ja sisemise kuulmekäigu vahel. Ta on kuulmis- ja
tasakaaluelundi tähtsaim osa. Sisekõrv koosneb välisest luu- ja selle sees paiknevast
kilelabürindist. Luulabürint on suurem kui kilelabürint, nende vahele jääb pilujate ruumide
süsteem, mis on täidetud välimise kuulme-vedeliku ehk perilümfiga. Kile- ja luulabürindi vahel
puudub ühendus, nii et kumbki labürint kujutab endast kinnist õõntesüsteemi.
* Luulabürint koosneb esikust, teost ja poolringkanalitest.
Esik moodustab luulabürindi suurema osa. Tema külgseinas asuvad esiku- ehk ovaalaken ja
teo- ehk ümaraken, tema keskmisel seinal paikneb madal luuline hari, mis jaotab esiku ülemis-
tagumiseks ovaalsopiseks ja alumis- eesmiseks ümar-sopiseks. Ovaalsopisest algavad
poolringkanalid ja esikukanalike, ümarsopisest aga tigu ja teokanalike.
Poolringkanaleid on kolm. Nad moodustavad luulabürindi tagumise osa ja asuvad peaaegu
perpendikulaarselt üksteisega kolmes eri tasapinnas. Iga kanali ühes otsas asub laienemus ehk
ampull. Tigu kujutab endast teokojasarnaselt spiraalselt keerdu-nud luukanalit, mis moodustab
2,5 keerdu ümber oma luulise koonusja telje. Teljest lähtub kogu tema ulatuses luuline
spiraalleste, mis ulatub tigukanalisse korrates keerdusid. Luuline spiraalleste ja sellele
kinnituv teisene spiraalleste jagavad spiraalkanali perilümfaatilise ruumi kaheks osaks -
ülemine on esikuastrik ja alumine trummiastrik.

* Kilelabürint asub luulabürindi sees ja on üldjoontes sama kujuga. Kilelabürindil on

sidekoeline toes, seestpoolt katab teda endoteel. Temas sisaldub vedelik, minda nimetatakse
endolümf. Kilelabürint jaguneb ovaalkotikeseks, ümarkotikeseks, lookjuhadeks ja teojuhaks.
Kõik nimetatud ruumid on omavahel ühenduses ja täidetud endolümfiga. Ovaalkotike ja
ümarkotike asetsevad esiku vastavates sopistes ja on omavahel ühenduses. Sellest
ühendusjuhast algab peenike endolümfijuha, mis väljub esikukanalikese kaudu püramiidist
selle tagumisele pinnale ja lõpeb peaaju kõvakesta all väikese kotikesega. Kui endolümfi rõhk
kilelabürindis tõuseb, siis valgub osa endolümfist endolümfijuha kaudu sellesse kotikesse.
Lookjuhad asuvad poolringkanalites. Igal juhal eristatakse kilelist säärt ja kilelist ampulli.
Nende sisepinnal on piirkonnad, kus paiknevad tasakaaluelundi retseptoorsed rakud. Neid

Tartu Tervishoiu Kõrgkool

Koostanud M.Kolga
piirkondi ampullides nimetatakse ampulliharjadeks, kotikestes aga tasakaaluväljadeks. Kõik
eelpoolnimetatud koos moodustavad tasakaaluelundi ehk vestibulaaraparaadi. Teojuha
(kiletigu) asub spiraalkanalis ja kordab selle keerdusid. Mõõtmetelt on ta spiraalkanalist
väiksem ja läbilõikes kolmnurkne. Teojuha välimine sein on kokku kasvanud luulise kanaliga.
Kaks ülejäänud seina - esikmine ja trummiõõnmine - eraldavad teojuha esikuastrikust ja
trummiastrikust. Trummiõõnmist seina nimetatakse ka basilaarmembraaniks ehk kileliseks
spiraallestmeks. Ta koosneb erineva pikkusega kollageenkiududest ja on trummiastriku poolt
kaetud endoteeliga. Sellel lestmel spiraaljuha sees asub spiraalelund ehk Corti organ, mis
koosneb heliärritusi vastuvõtvatest retseptoorsetest rakkudest e h k karvrakkudest.

Helilained, jõudes välimise kuuulmekäigu kaudu trummikileni, panevad selle võnkuma. Need
võnked kantakse edasi kuulmeluukesteahela ja esikuakna kaudu edasi perilümfile. Selle
tagajärjel tekivad võnked basilaaraparaadis, mis kanduvad üle spiraalelundile ja tingivad
retseptoorsete rakkude karvakeste hõõrdumise vastu nende kohal olevat kattelestet. Need
karvrakkude mehhaanilised ärritused transformeeritakse närviimpulsiks. Spiraalelundist
antakse närviimpulsid teonärvi ja akustilise juhtetee kaudu suuraju poolkerade koorde, kus
tekivad kuulmisaistingud.

HAISTMISELUND
on arenenud väljasopisena peaaju algmest. Haisteelund kujutab enesest ninaõõne limaskesta
haistepiirkonda kummalgi pool ülemise ninakäigu keskmises lagimises osas. Ta võtab enda
alla umbes 4 cm² suuruse pindala. Elund koosneb retseptoorsetest haistmisrakkudest ja
tugirakkudest. Tugirakud on silinderjad pigmentisisaldavad rakud, nende vahel paiknevad
haisterakud on poolikujulised kahe jätketega (bipolaarsed) närvirakud. Perifeerne jätke on
lühike ja tungib tugirakkude vahelt läbi haisteepiteeli pinnale ja ulatub sellest tundlike haiste-
karvakestega välja. Tsentraalne jätke on pikk, peenike ja kujutab endast neuriiti. Haisterakkude
neuriidid liituvad haisteniidikesteks ja siirduvad läbi sõelluu sõellestme suuraju haistesibulasse,
kus nad annavad erutuse edasi selle närvi-rakkudele. Haistmisepiteelis on selle põhilestmesse
ulatuvaid haistenäärmeid, mistõttu on haisteepiteel alati märg ja kuivamise eest kaitstud.
Haistenäärmete nõre on ühtlasi selleks vedelikuks, milles lõhnavate ainete osakesed lahustuvad
enne, kui nad on suutelised haisterakkude karvakesi ärritama. Haistmistundlikkus on väga suur.
Näiteks tunneb inimene väävelvesiniku lõhna kontsentratsiooni 1:100 000 000. Koerte
haistetundlikkus on aga hulga suurem. Ka üksikutel isikutel võib haisteelund olla hästi
arenenud. Haistmiselundi kortikaalne osa asub oimusagaras.

MAITSMISELUND
Maitsmiselunditeks on maitsmispungakesed. Need on sibulakujulised mikros-koopiliselt
nähtavad moodustised keele limaskesta seen-, leht- ja vallnäsades, vähesel määral ka suulae ja
kõripealise limaskestas. Asetsedes seedekanali alguses, etendavad nad suurt osa toidu ja joogi
kõlblikkuse ja kvaliteedi hindamisel.
Maitsmispungakesed asetsevad limaskesta põhilestmel, kusjuures nende distaalne ots ei ulatu
epiteeli pinnani, nii et pungakese kohale jääb väike auguke – maitsmis-auguke.
Maitsmispungakesed koosnevad maitsmis- ja tugirakkudest. Tugirakud on suured kõverdunud
rakud maitsepungakese piiridel. Maitsmisrakud on kitsamad käävjad rakud ja nende distaalsed
Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Koostanud M.Kolga
otsad lõpevad peenikeste kepikestega, mis ulatuvad maitseaugukeste sisse. Lahustunud ained
ärritavad neid kepikesi ja kutsuvad maitserakkudes esile erutuse.
Maitsmispungakeste läheduses asetsevad erilised seroossed näärmed, mille nõres suhu võetud
ained lahustuvad (kui nad on lahustatavad): maitserakkude basaalosi ümbritsevad maitse-
närvide lõpmed. Nad võtavad maitserakkudelt vastu erutusi ja kannavad need rombaugu põhja.
Keele sensoorsed närvikiud on päritolult kahesugused: keele juure piirkonnas olevad närvikiud
on keele-neelunärvi (IX peaajunärv) perifeersed harud, keele eesosa närvikiud toovad erutusi
näonärvi (VII peaajunärv) haru - trummikeeliku kaudu.
Maitseaistinguid on põhiliselt neli: soolane, hapu, magus, mõru. Nendest peamistest
maitseaistingutest on moodustunud kõik teised maitsed.

NAHATUNDLIKKUSELUND ja SISEELUNDITE MEELERAKUD

Nahas ja siseelundites esinevad meelerakud üksikult laialipaisatult ning on kujult ja talitluselt

väga erinevad: kõige enam on neid nahas, kus nende poolt vastuvõetud ärrituse korral tekivad
valu-, sooja-, kompe- ja külmaaistingud.
Valu aistingud tekivad vabade närvilõpmete ärritamise korral: hamba säsi näiteks ei sisalda
peale vabade närvilõpmete mingisuguseid muid retseptoreid ega tunne ka midagi peale valu.
Kui mingi kehaosa tundlikkus ajutiselt kaob, siis taastub kõigepealt valutundlikkus.
Valutundlikkus on organismi kaitse seisukohalt väga suure tähtsusega: valu on hädaohu signaal
ja kutsub esile kaitsereaktsioone. Valu-retseptorite ärritamine kutsub esile reflektoorseid
muutusi: suureneb adrenaliini nõristumine, tõuseb vererõhk jne. Valuretseptoreid on võimalik
anesteetikumide abil välja lülitada.
Kompeerutused (taktiilsed) tekivad karvasibulate ümber keerdunud närvipõimikute, Meissneri
ja Vater-Pacini kehakeste ja Merkeli kettakeste ärritamisel. Meissneri kehakesed asetsevad
pärisnaha näsakestes, eriti rohkelt on neid sõrmeotstes. Vater-Pacini kehakesed on 2-3 mm
pikkused moodustised alusnahas (rohkelt on neid peopesades ja jalataldadel). Merkeli ketta-
kesed asetsevad naha pealmistes osades ja erutuvad juba kerge puudutuse korral.
Külma- ja soojaärrituste vastuvõtjad on Krause kolvikesed ja Ruffini kehakesed. Kui
puudutada näiteks käeselja nahka, siis selgub, et ühtede naha „täppide” kaudu tunneme külma,
teiste kaudu sooja, kolmandate kaudu valu, neljandate kaudu survet. Inimese naha pinna 1 cm²
kohta tuleb keskmiselt 2 sooja-, 13 külma-, 25 surve- ja ligi 200 valutäppi. Nende täppide
kaudu võime avastada meelerakkude kohad.
Sisikonnas ja lihastes-liigestes on samuti rohkesti meelerakke. Siin on rohkesti vabu
närvilõpmeid, mille kaudu võetakse vastu organismi sisemiljöö muutusi, vererõhu muutusi jne.
Lihastes on retseptorid, mis spiraalina ümbritsevad lihaskiude. Paljud sisikonnast peaajju
saabunud erutused ei kutsu normaalsetes tingimustes esile aistinguid. Terve inimene ei tunne
oma mao, oma südame jne. olemasolu. Sisikonnast saabuvad erutused kaasnevad tavaliselt
ebamääraste lokaliseerimata aistingutega. Patoloogilistes tingimustes omandavad sisikonna
meelerakud kõrgendatud tundlikkuse. Siis on tuntav ka valu.

Tartu Tervishoiu Kõrgkool

Koostanud M.Kolga
KATTEELUND NAHK cutis

Nahk on inimese keha väliskate. Tal on keeruline mikroskoopiline ehitus, retseptoorsed,

kaitse-, eritus- ja termoregulatsioonifunktsioonid. Naha tekisteks on karvad, küüned, higi-
ja rasunäärmed ning rinnanääre.
Täiskasvanu naha üldpindala on ~1,6m2. Naha paksus on keha eri piirkondades erinev ja
kõigub 0,5- 4mm piires tingituna ehituslikest iseärasustest. Kaitsva kattena on nahk üsna tihe:
ta ei lase läbi gaase, lahuseid ja mikroorganisme. Nahk on küllaltki elastne - ta annab järele
venitusele ja omandab seejärel esialgse seisundi. Mõningates kohtades läheb nahk pikkamisi,
ilma terava piirita üle limaskestaks (näiteks nina- ja suuavausel, silmapilul, kusiti välissuudmes,
naise välimiste suguelundite piirkonnas).

http://www.safetyline.wa.gov.au/institute/level2/course16/lecture129/images/l129_06.jpg
http://www.marvistavet.com/assets/images/epidermis_drawing.gif

Nahas eristatakse struktuurilt kaht põhikihti:

epidermist ehk marrasknahka ja dermat ehk pärisnahka.

MARRASKNAHK ehk EPIDERMIS on naha kõige pindmisem osa paksusega 0,1-3 mm.
Ta koosneb mitmest rakkude reast, olenevalt struktuurilistest iseärasustest jagatakse viide kihti:
basaalkiht, ogakiht, sõmerkiht, läikekiht ja sarvkiht.
* Basaalkiht paikneb kõige sügavamal ja koosneb silindrilistest rakkudest. Osal selle kihi
rakkudest on võime valmistada pruuni pigmenti melaniini ja neid nimetatakse
melanotsüütideks. Melaniin tingib naha värvuse ja selle individuaalsed ja rassilised
iseärasused. Päikese toimel tekib pigmenti juurde. Naha päevitumine on kaitsereaktsioon
valguse ultraviolettkiirte vastu.
* Ogakiht koosneb mitmest rakkude reast, milledel on ogakujulised jätked. Basaalkiht ja sellega
külgneva ogakihi sügavam osa moodustavad koos kasvukihi ehk germinatiivkihi (Malpigi
kihi). Selle kihi rakkudel on paljunemisvõime, mille arvel toimubki epidermise kõikide kihtide
uuenemine.
Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Koostanud M.Kolga
* Sõmerkihti kuulub 3-4 rida võrdlemisi lamedaid rakke, mille tsütoplasmas leidub
keratohüaliini sõmeraid.
* Läikekiht koosneb lamedatest rakkudest, mille tuumad on lammutunud, aga tsütoplasma
sisaldab keratohüaliinist moodustunud ainet - eleidiini.
* Sarvkiht on epidermise kõige pindmisem kiht, koosneb plaadikujulistest sarvestunud keratiini
sisaldavatest rakkudest.
Epidermises toimub pidev rakkude uuenemine. Sarvkihi pindmised rakud - ketud -
eemalduvad ja need asendatakse sügavamal asuvate rakkudega. Samaaegselt toimub kasvukihis
rakkude paljunemine.
Naha erinevates piirkondades ei ole epidermise kihid ühtlaselt arenenud. Näiteks jalataldadel
ja peopesadel koosneb sarvkiht mitmekümnest rakkude reast, kuid pea karvadega kaetud osas
on ainult 2-3 rida rakke. Välissurve suurenemise korral muutub marrasknahk paksemaks.
Tõstesportlastel on rinnal sama paks nahk kui peopesadel.
Epidermises veresooned puuduvad, närvikiud kulgevad sinna pärisnahast ja moodustavad
epidermise sügavamates kihtides vabu närvilõpmeid. Epidermisest ei tungi läbi tõvestavad
mikroobid ja paljud kahjulikud ained.

PÄRISNAHK ehk DERMA dermis on umbes kolm korda paksem kui epidermis. Ta on
sidekoeline, sisaldab rohkesti kollageenseid ja elastseid kiude, mistõttu on nahk sitke ja
painduv. Pärisnahas eristatakse kaht selgelt piiritletud kihti - näsakihti ja võrkkihti.
* Näsakiht ehk papillaarkiht koosneb kohevast kiulisest sidekoest. Selle kihi näsad ulatuvad
epidermisesse, mistõttu selle pinnal moodustuvad harjad ja nende vahel vaod. Naha erinevates
piirkondades ei ole harjad ja vaod ühtlaselt arenenud. Eriti hästi on nad välja kujunenud
sõrmede peopesapoolsel pinnal ja moodustavad rangelt individuaalse joonise (papillaarjoonis
- kasutusel kriminalistikas). Näsakihis leiduvad silelihasrakud, mis on mõningates kohtades
koondunud kimpudeks. Karvakotikese külge kinnituvaid silelihasrakke nim. karvapüstitajateks
lihasteks. Nende kokkutõmbumisel (näiteks külma käes, hirmu korral) tekivad nahale väikesed
konarused, nn. kananahk. Näsakiht on varustatud arvukate vere- ja lümfisoontega, närvikiudude
ja närvilõpmetega.
* Võrkkiht koosneb sassiskiulisest tihedast sidekoest. Ta annab nahale iseloomuliku tugevuse
ja vastupidavuse. Temas on rohkesti veresoonekesi, närvikiude, meelerakke ja silelihasrakke.
Siin paiknevad ka higi- ja rasunäärmed ning karvade juured. Oma alumises osas läheb ta
pikkamisi üle alusnahaks.
Pärisnaha veresooned etendavad suurt osa keha termoregulatsioonis. Vastavalt olukorrale nad
kas ahenevad (NS-i vahetalitlusel) kui verd valgub nahast kehasisemusse ja nahk kahvatub -
või nad laienevad kui verd valgub nahasse enam kui tavaliselt ja nahk muutub roosakaks. Et
naha veresoonekesed korralikult ja kiiresti välistemperatuuri muutustele ja organismi
füsioloogilisele seisundile reageeriksid, tuleb neid “harjutada”. Seepärast on tähtis nahka iga
päev külma veega karastada ja hõõruda.

Alusnahk ehk nahaalune kude koosneb peamiselt kollageensete kiudude kimpudest, mille
vahele jääb rohkesti rasvkoesagarikke. Alusnahk on kõige paksem nahaosa. Täiskasvanud
inimese alusnahk kaalub kuni 10-15 kg. Paiguti, näiteks kõhul, tuharatel, on alusnahk palju
tugevamini arenenud kui seljal, jäsemetel. Kiudude hõreduse tõttu on alusnahk lihaste suhtes
liikuv, mis kaitseb nahka mehhaaniliste vigastuste eest. Ühtlasi on ta organismile varuainete
talletuspaigaks ja kehale kaitseks külma vastu. Täites lihastevahelised vaod ja lohud, annab ta
kehale tema iseloomuliku ilu.
Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Koostanud M.Kolga
NAHA TEKISED ehk derivaadid
Epidermisest tekib mitmeid eriülesannetega elundeid. karvad, küüned, näärmed. Neid
nimetatakse naha tekisteks ehk derivaatideks.

Küüned
Inimesel on kõigi sõrmede ja varvaste distaalsete lülide selgmisel pinnal küüned, mis
kujutavad endast õhukesi sarvestunud kumeraid roosakaid läbipaistvaid plaate. Küüs koosneb
tihedalt paiknevatest sarvestunud kettudest, mis sisaldavad keratiini. Suurem osa küünest -
küünekeha - lõpeb distaalselt vaba servana, proksimaalselt läheb üle küüne kõige õhemaks
osaks - küünejuureks, mis ulatub sügavale nahakurru sisse. Kohal, kus küünekeha läheb üle
küünejuureks, on nähtav nahamõika alt esileulatuv poolkuujas heledam osa, mis kujutab endast
küüne kasvamispiirkonda. Küüne külgmised osad ulatuvad samuti nahakurdudesse, mis
moodustavad küünemõika. Kogu küüs paikneb küünealumikul, mis koosneb sidekoest ja
kasvu- ehk tekitusepiteelist. Küünealumikus leidub rohkesti veresooni ja sensoorseid
närvilõpmeid. Küünel, nagu epidermiselgi, eristatakse sarvkiht ja kasvukihti. Kasvukihi
rakkude paljunemise arvel toimubki küüne kasv. Elusal inimesel kasvab küüs pidevalt ja
küllaltki kiiresti - kuni 4 mm kuus.

KARVA
Karvad on niitjad jäigad sarvmoodustised, mis katavad tunduvat osa nahast. Nad puuduvad
peopesadel, jalataldadel, huulepunal, sugutilukil, eesnaha sisemisel pinnal, rinnanibudel ja
väikestel häbememokkadel. Karvkate ei ole keha erinevates piirkondades ühesugune ja
varieerub individuaalselt. Väliskujult jagunevad karvad mitmesse tüüpi. Pikkade karvade hulka
kuuluvad juuksed, habeme- ja vurrukarvad, kaenlaaugu, suguelundite ja häbemekingu
piirkonna karvad. Lühikeste harjaskarvade hulka kuuluvad kulmude ja ripsmete karvad,
ninasõõrmete ja välimise kuulmekäigu karvad. Kerel, näol ja jäsemetel leidub ka peenikesi
aluskarvu ehk villkarvu (udekarvad). Karvad paiknevad nahapinna suhtes kaldsuunas. Karva
algusosa ehk karvajuur asetseb naha süvades kihtides ja algab jämedama osana karvasibulana,
millesse tungib sidekoeline karvanäsa. Karvajuur asub naha sees leiduvas karvanääpsus e h k
folliikulis. Karva vaba nahast väljaulatuvat osa nimetatakse tüvikuks (ka varreks, rootsuks).
Karv koosneb säsist, mida katavad koor ja koorend. Aluskarvadel säsi puudub. Säsi kujutab
endast karva keskosas asuvat vääti, mis koosneb peenesõmeralise ehitusega epiteelirakkudest.
Kooreosa koosneb pikliku kujuga sarvestunud rakkudest, mis paiknevad piki karva. Rakud
sisaldavad pigmenditerakesi, millest oleneb karvade värvus. Vananedes pigmendisisaldus
väheneb, suureneb õhumullikeste arv, mistõttu juuksed lähevad halliks või päris valgeks. Karva
koort katab koorend ehk kutiikula. See koosneb lamedatest sarvestunud tuumata rakkudest,
mis katusekivitaoliselt katavad karva kogu pikkuses. Karv kasvab karvasibulast. Karvajuur
paikneb nn. karvanääpsus ehk folliikulis. Karvajuure üleminekul tüvikuks karvakotike laieneb
lehtrikujuliselt ja sinna avanevad tavaliselt rasu-näärmete juhad. Sidekoelise karvatupe külge
kinnituvad silelihasrakud (karvapüstitajalihased). Karvanääpsu ümber on põiminud
retseptoritega närvikiud, mistõttu karvad on tundlikud mitmesuguste mõjurite suhtes.
Elus inimesel kasvavad karvad vahetpidamatult. Karva individuaalne eluiga on lühike. Nii
elavad juuksed 2-4 aastat, siis nad kärbuvad ja nad langevad välja; ripsmekarvad vahetuvad
4-5 kuu tagant. Kuu aja jooksul võib juus kasvada 1-1,2 cm.
Inimesel tekib elu kestel üksteise järel kolm karvkatet. Esimene karvkate ehk lootekarvad
tekivad neljandal elukuul ja karvad langevad loote-elu lõpul välja. Lootekarvad on peenikesed

Tartu Tervishoiu Kõrgkool

Koostanud M.Kolga
ja siidjad, katavad lootel kogu keha, väljaarvatud peopesad, jalatallad, kulmud, rinnanibu ja
naba piirkond. Pärast sündi asenduvad lootekarvad päriskarvadega. Päriskarvad on eri
kehaosadel erineva jämedusega, enamasti 2-5 kaupa koos, kulmukarvad ja ripsmed muutuvad
tugevamaks, põskede, jäsemete ja kere päriskarvad jäävad peenikeseks ja lühikeseks. Rinnal
päriskarvu ei teki, seljal tekivad nad üksnes piki selgroo piirkonda ja abaluude alla, jäsemetel
ainult eesmisele ja välimisele küljele. Suguküpsuse ajal tekivad terminaalkarvad (hajusalt
asetsevad tugevad karvad) kaenlaaukudes, rinnal, kõhul (meestel), häbemekingul, jäsemete
sirutuskülgedel ja istmiku piirkonnas. T erminaalkarvadeks on ka habeme- ja vurrukarvad.

NAHA NÄÄRMED
Nahas leidub suurel hulgal higi- ja rasunäärmeid. Naha tekisteks on ka piimanäärmed, kuid
funktsionaalselt kuuluvad nad suguelundite hulka.
* Higinäärmed paiknevad pärisnaha sügavamas kihis ja alusnahas. Nende kerakujulised
lõpposakesed paiknevad pärisnaha võrkkihi ja alusnaha piiril. Näärme viimajuhad läbivad
naha kõik kihid ja avanevad nahaharjade tipul suudmena ehk poorina. Viimajuhade sein
koosneb ühekihilisest kuupepiteelist, mille rakkude vahel paikneb silelihasrakke. Viimaste
kokkutõmbumisel surutakse higi näärmest välja. Tugeva erutuse korral toimub see võrdlemisi
kiiresti (nn. hirmuhigi). Higinäärmeid leidub peaaegu kõikides keha piirkondades, kuid nende
jaotus on ebaühtlane. Talitluselt jaotuvad higinäärmed apokriinseteks ja merokriinseteks.
Apokriinsed higinäärmed esinevad nahas regionaarselt, näiteks kaenlaaukudes, rindade
nibuväljadel, päraku ja lahkliha piirkonnas. Nad avanevad karvafolliikulitesse. Nende sekreet
on valgurikas ja seetõttu iseloomuliku terava lõhnaga. Naistel on nad tugevamini arenenud.
Merokriinsed higinäärmed on tavalised väikesed higinäärmed, mis on levinud üle kogu keha.
Kõige tihedamini on neid jalataldadel ja peopesades (kuni 1000 nääret 1 cm² kohta). Nende
higinäärmete tegevusel toimub suurel määral kehatemperatuuri reguleerimine. Nad võtavad
osa ka ainevahetussaaduste ja mürkainete eritamisest. Higi on happelise reaktsiooniga ja
moodustab naha pinnale bakteritsiidsete omadustega kaitsekile.
* Rasunäärmed paiknevad pärisnahas näsa- ja võrkkihi piiril ning neid leidub nahas kõikjal,
välja arvatud peopesad ja jalatallad. Näärme juha avaneb karva ja karvatupe vahelises pilus.
Ainult huulepuna, sugutiluki, eesnaha sisemisel pinnal, rinnanibudel ja nibuväljadel avanevad
rasunäärmete juhad vahetult naha pinnale. Rasunäärmete sekreet on naharasu, mis võiab karvu
ja nahka ja soodustab sellega nende püsimist elastsetena. See võie vähendab ka epidermise
läbilaskvust mikroorganismidele ja mitmesugustele ainetele. Rasu nõristuse vähenemine
põhjustab naha ja juuste kuivust. Naharasu sekretsioon väheneb inimese vananedes.

Kasutatud kirjandus:
W. Nienstedt, O. Hänninen, A. Arstila, S-E. Björkquist. 2001. -Inimese füsioloogia ja anatoomia. Medicina.
L. Gavrilov, V. Tatarinov. 1985. Anatoomia. Tallinn .. Valgus.
J. Aul. 1976. Inimese anatoomia. Tallinn. Valgus.
H.-P. Kingisepp. 2001– Inimese füsioloogia. TÜ Kirjastus.
A. Vahtramäe – Füsioloogia loengud Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis 2015

Tartu Tervishoiu Kõrgkool

Koostanud M.Kolga